Are you ready? You bet!

Saabuval laupäeval pole vist ühe keskmise eestlase jaoks mitte midagi erutavamat kui Eesti Laulu või siis ka Eesti Eurovisiooni finaal – maitse asi, kuidas seda täpselt nimetada. Samamoodi on tollele võistlusele lähenenud ka laulukirjutajad – mõni võtab osa Eesti Laulust, mõni seevastu Eurovisioonist.

Need, kes ütlevad, et nad seda eurovisiooniasja absoluutselt ei jälgi või pole kunagi kuulnud ega näinud, ilmselt valetavad, püüdes teatud seltskonnas võtta sobivaid poose. Ma ei taha öelda, et see triangel meeldima peaks, aga samas ei usu ma ka seda, et kõigi nende aastate jooksul mõni inimene sellega üldse kursis poleks. Kamoon, ma mäletan sedagi, kui Eurovisioon koosnes siinmail ainult Jaanika Sillamaast – formaat, millest ma siiani päris täpselt aru pole saanud. Ehk et kas siis püüti läbi viia tõelist võistlust justnimelt laulukirjutajate vahel, kasutades lauljat vaid käepikendusena. Noh, see selleks – we’ve come a long way igatahes.

Iga aasta on selle eurovisiooni palaganiga üks ja sama nutulaul – et kõik laulud on õudselt kehvad. Jah, möönan, et enne formaadi muutmist, kui kohalik võistlus oli kõigi jaoks tõesti Eurovisioon, toimis kõik justkui väga kindlate reeglite järgi – eelmise aasta Eurovisiooni võidulugu ette ja lets go! Pärast seda kui Eurovisiooni eelvoorust sai Eesti Laul, muutus vesi sogasemaks – kuskilt ujusid välja sellised nimed, kellest suurt keegi polnud mitte miskit kuulnud, rääkimata siis keskmisest eestlasest, kes juubelisüldi ja viinapitsi taga ikka endamisi ja kollektiivselt kamonevribadit või letosveti jorises. Musta, PajusaarPilvre ja Kotkasega harjunud kuuldesensorid said korralikult häiritud, sest selgus, et tegelikult on Eestis veel mingeid inimesi, kes muusikat loovad, kirjutavad ja esitavad. Maarjaliis ja co tiirutas aga edasi mööda kirikuid ja kontserdisaale – Eesti Laul oli muutnud varasema kohaliku gaykogukonna rõõmsa europralletamise mingiks kahtlaseks indiepeoks. See oli justkui väikest mõõtu kohalik protest suure Eurovisiooni vastu, mis senise hooga toodab C-kategooria staarikesi, kelle mõju maailma muusikale on sama hea kui väetada põldu sitta fööni ette visates. Oot, kes see Alexander Rybak oligi, ah?? Ei taha isegi meenutada mitte.

Ilmselt me ei oleks Eesti Eurovisiooni jätkumise korral mitte kunagi näinud võistlemas Orelipoissi või mõnda teist tolles kontekstis kurioossena tunduvat kooslust. Eesti Laul on ses mõttes tunduvalt tolerantsem, mis loomulikult pole iseenesest veel mingi eeldus selleks, et Eestit pääseks esindama mõni mitte nii eurolik lugu, aga eks see allub samas reeglile, et ‘kes lotot ei mängi….’ nii et proovima nähtavasti peab. Aga täpselt nagu vana formaadigi puhul, siis paraku läbib esmase žürii kadalipu ka nii mõnigi lugu ja artist, keda kuulates tekib tunne, et kas need valijamehed ikka kuulasid sama lugu või on tegu lihtsalt musta huumoriga. Või siiski mitte – mustalt laulmine, kui see pole taotluslik, pole isegi naljakas, see on lihtsalt sitt laulmine – nii lihtne see ongi tegelt. Täpselt nagu Superstaari saates, ei peaks ka niisuguseid inimesi liigselt julgustama, parimal juhul valmistavad need enesekriitikata inimesed vaid iseendale piinlikkust. Õnneks on valdav enamus sellistest lugudest nüüd Eesti Laulu finaali eel välja praagitud. Noh, eks erandeid loomulikult on – August Hunt’i näitel, ja viisipidamatust püütakse teinekord lihtsalt tugeva tahtmisega korvata. Abiks seegi vist.

Erinevalt päris mitmetest arvamustest, mida ma kuulnud olen, siis ma ei leia, et lood, mille hulgast oma valik teha, vilets oleks. On päris mitu korralikku poplugu ja nii mõnigi lugu, mis just Eurovisiooni formaati võiks sobida. Korralik poplugu ei tähenda loomulikult seda, et see oma igavusega haigutama ei ajaks, võimalik, et see tuleb kanda justnimelt selle eurovisiooniformaadi arvele ja et artistid saavad end välja vabandada sellega, et ‘oh, eurovisioon ja puhu ja mingid laulukirjutamise valemid jne jne jne….’ OK, Mihkel Raud ja Lenna – vabandused vastu võetud, Ott Lepland ongi samas igav, mis teha – igaühele oma tee ilmselt. Tunnistan päris ausalt, et Traffic üllatas mind suht positiivselt, võimalik, et mind võlus lihtsalt ära Queens Of The Stone Age’lik kidrariff, aga poploona täiesti töötav tekstuur ja lool on ka päris OK video, nähtavasti tuleb põhjust otsida siiski loo autorist – Ago Teppand,  oli suurepärane just siis kui ta oma asja tegi Sethhina – sry, kõik fännid, aga selles Iirise projektis küll suurt midagi pole mo meelest.

Tahakski vist öelda, et lood on selles finaalis suhteliselt ühtlased keskmikud, igaühel mingi oma kiiks, kui just jah need igavad lood välja arvata, lisaks kahele varem nimetatule võiks sinna sekka visata ka Birgit Õigemeele loo, see Coldplay Viva la Vida šniti kasutamine kõlab minu kõrvale küll groteskselt. Teele Viira kõlas otselauldes etemini kui stuudiosalvestusel – City Nightsi kirjutanud Priit Uustulnd on küll selle võistluse kontekstis täielik mees metsast, aga ikkagi inimene näe ja mõistab biite laduda küll kui tarvis. See, et kunagine Kuressaare undergroundi mees tollest võistlusest osa võttis oli niigi suur üllatus, rääkimata siis finaali pääsemisest. Eks siis näis, mis edasi.

Ilmselt on vähe nukrameelse indiemuusika sõpru, kes Tenfold Rabbitile pöialt ei hoiaks, iseasi loomulikult, kas nad ka nii hoogsalt hääletama kukuvad, kui kohalike popstaarikeste andunud fännid. Ehkki Liis Lemsalu pehme acidjazzi võnkega funkipala minus erilisi emotsioone ei tekita, on siiski hea meel, et inimene teeb muusikaliselt mingit päris asja. See on sümpaatne, et viimasel superstaarisaate võitjal lasti toimetada milllegi muu kui The Suni & co’ga.

Nagu ikka väljub võitjana kõige enam hääli saanud lugu, loomulikult pole see parim lugu nagu ikka. Päeva lõpuks on ju ikkagi üpris ükskõik, sest eurovisiooniloo säilivustähtaeg on nõnna lühike ja seda seika jäädakse sulle ilmselt elu lõpuni meenutama ja nina alla hõõruma. Senikaua kuni see muusiku karjääri lõpuni defineerima ei jää, on kõik OK. Ükski laulja ega laulukirjutaja ei tohiks end nii palju vihata.

 

Hull, see mees on hull, ma ütlen

On vist üpris tavapärane, et kuuleme kedagi ütlemas seda, et maailm on hulluks läinud. Tavaliselt öeldakse seda siis, kui lehepealkirjad rusikaga näkku löövad, üks traagilisem kui teine või kui kuuled mõnest järjekordsest totrana tunduvast seadusest või otsusest, mida poliitköökides kokku on keedetud. Kogu selle müra sees jäävad aga tähelepanuta inimesed, kes kõige selle ja ilmselt veel mingi tundmatu teguri mõjul on päris reaalselt oma aru kaotamas, kaotanud või elavad mingis illusoorses maailmas.

Usutavasti on meist kõik mõne sellise indiviidiga kokku juhtunud, kas siis põgusamalt või põhjalikumalt. Vabakäigu hulle on meie hulgas ilmselt rohkem, kui arvatagi oskame. Üldjuhul on nad võrdlemisi ohutud, viletsamal juhul lihtsalt tüütud. Kuid sellisel moel hull olla ei keela meie riigis mitte keegi, senikaua kuni on piisavalt mõistust peas, saamaks aru, millal on õige hetk piir tõmmata.

Pean nentima, et minu kokkupuuted niisuguste inimestega on olnud vaid vaatluspõhised, ei hakka siia arvestama mõnda deliiriumilaadses seisundis sõpra-tuttavat – see on olnud vaid ajutine meeltesegadus, mis päris täpselt ei kategoriseeru, kuigi, püüdes mitte võtta psühhiaatri rolli, on ka viinakuradite nägemine teatud mõttes siiski omaette hullus, mille käigus panevad ka muidu normaalsed inimesed üpris jubedaid tegusid toime.

Eks juba ammusest ajast on tuntud nn. külahullud, ega keegi päris täpselt teagi, kust nad tulnud on või kuhu teel, aga neid jagub igale poole, arvet nende arvu üle keegi ilmselt ei pea, neid võetakse kui normaalset osa keskkonnast. Tavaliselt teab neid külas pea igaüks, sest külahullude üheks silmapaistvamaks omaduseks on nende meeletu mobiilsus – nad jõuavad igale poole ja nad on pidevalt pildis. Jah, olgu, nad on sageli ka omamoodi välimusega või mõnel muul moel silmatorkavad, mis võib ka jätta mulje, et nad kõvasti ringi sagivad. Mäletan oma lapsepõlvest Kuressaares, et oli ka meil seal mõni selline, kellele säärane tiitel külge oli pandud. Mõnikord nähtavasti meelevaldselt, mõnel juhul põhjendatult. Ja küll nende kohta liikus igasugu lugusid ja legende.

Ka praeguses ametis olles olen mõnda niisugust kohanud. Nii käib meil regulaarselt näiteks üks vene rahvusest tädike, tõsine grafomaan. Tavaliselt on tal kaenlas pakk eriti tähtsaid pabereid, mis on otsast lõpuni tihedalt kahelt poolt täiskirjutatud  – kuna ta laseb mõnedest neist endale koopiaid valmistada ja registreerida, siis tänu sellele võib aimu saada ka nende sisust – ja ma ütlen, mõni ulme või vandenõuteooriatele keskendunud kirjanik võiks neist saada inspiratsiooni oma uue bestselleri kirjutamiseks – tooriku näol on enamus tööd juba tehtud. Dan Brown meets Bulgakov. Stiili tuleks ilmselt küll parandada ja toimetamist oleks kõvasti, aga stoori kui selline on seal juba raudselt peidus. Nii võib sealt teada saada seda, kuidas Putin isiklikult küpses eas kirjaneitsit külastas – incognito loomulikult; ja kuidas Erki Nool ei olegi tegelikult Erki Nool, vaid hoopis mingi kahtlane vene päritolu sell kuskilt Vladivostokist. Põnevaid ja detailselt lahtikirjutatud luule leidub selles mahukas kirjahunnikus kindlasti veelgi…. Küllap on üpris tavapärane see, et just avaliku sektori asutused puutuvad niisuguste inimestega kõige sagedamini kokku, aga nähtavasti ka kõik avalikud asutused, pankadest toidukohtadeni välja. Ühelt poolt on see loomulikult kurb, kui inimese terve mõistus on rändama läinud, aga teisalt lisavad sellised kodanikud kindlasti igapäevasesse hallusesse vürtsi – vähemasti senikaua, kuni nad ülemäära tüütuks ei muutu.

Aga eks ta ole, et hulle ole igat sorti, mõni suudab oma hulluse millekski muukski konverteerida kui vaid külajuttudeks. Ajalugu tunneb hullunud kunstnikke, näitlejaid, rääkimata valitsejatest. Mõni on päris hull, mõni käitub hullusti. Samas arvan, et üks külahulluke on tunduvalt ohutum, kui hullusti käituv nö. normaalne inimene. Esimese puhul pole nähtavasti inimene ise vähemasti oma mutrite logisemises süüdi.

Paar nädalat tagasi jõudis lõpuks Eesti lugude sarjas eetrisse dokfilm ‘Salme saladus’, mille sünni juures oli ka mul õnn olla episoodiliselt. Mul on tõsiselt hea meel, et Mari ja eelkõige Moonika ei teinud sellest pelgalt ‘intervjuu-loodusplaan’ filmi. Ehkki idee algusfaasis olid mõtted veelgi lennukamad, siis tegelikult arvestades kõiki asjaolusid ja pidureid, sai film täiesti korralikuna purki. Loomulikult pakkusid põhilist lobisemisainet Sõnajalad – inimestel oli lihtsalt raske mõista, kas tõesti on nende hulgas teismelisele kohaselt taevase isa poole õhkavaid ullikestena paistvaid keskealisi naisterahvaid. Aga näed, võta näpust, on küll. Olen märganud, et inimeste esimene küsimus peale selle filmi nägemist ongi see, et ‘kas nad on tõesti päriselt ka sellised.’ Aga mind ei pane see imestama, sest issanda loomariik on kirju nii kirju ja kui igaüks meist veidi mõtleks, siis ilmselt oskaksime nimetada palju kummalisemaid kohtumisi, kui deit Sõnajala õekestega teleekraanil. Inimesed on kummalised, et mitte öelda hullud.

Inimese panevad hulluna käituma erinevad põhjused – olgu selleks siis alkohol või muud meelemürgid, kasumiahnus või võimuiha. Nii võib juurelda ka selle üle, et kuivõrd normaalseks pidada inimest, kes soovitab ravina kasutada fooliummütsi või mullivannis käimist….mulle meenus sellega sõjaväeajast meie sõjaväearst, miski veebel, kellel oli iga haiguse ja vigastuse raviks spordisalv või mingi kreem. Ega tedagi keegi päris normaalseks pidanud.

Kui palju on hullumajateemalisi anekdoote, stiilis ‘kolm hullu arutavad isekeskis palatis, et kes neist kõige kõvem mees on – üks ütleb, et ta on Brežnevi vend, teine kostab, et on paljaste kätega 10 lõvi tapnud, kolmas teatab aga, et tema olevat hoopis Napoleon. Ülejäänud kaks kahvatuvad ja küsivad, et kust too seda võtab? “Noh, Jumal ütles”, mispeale veidi eemalt kostab hääl: “Ei mina ole sulle midagi öelnud”. Ma arvan, et sellest on vast paar kuud möödas, kui lugesin kuskilt, et minu kunagine koolivend, andekas harrastuskunstnik kuulutab kõikjal, et temast saab veel sel aastal Eesti president – ei, mitte Eesti president, vaid Eesti Sõltumatu Vabariigi president. Einoh, ega loomulikult keegi ju keela inimesel endast arvata midaiganes ta paremaks peab. Ka usuvabadus on Eestis – usu mida tahes, kasvõi seda, et sinust saab riigi president või Rooma paavst. Inimese peas on kõik võimalik. Palju hullemaks muutub asi aga siis, kui esmapilgul süütuna tunduv külahullus kontrolli alt väljub, kui need hääled, mis inimese peas talle käske jagavad ühtäkki leiavad, et nüüd oleks aeg haarata kuurinurgast kirves või relv, on sekkumisega juba lootusetult hiljaks jäädud. Jah, loomulikult ei jõua ju kõiki hulle ja hullukesi jälgida, normaalsetegi inimestega on jamamist küllalt. Hulludega on veel hullemad lood, kui nad end normaalsuse looriga varjutavad, nii et keegi arugi ei pruugi saada. Norrakad said ses osas kahjuks valusaima õppetunni…

On hetki, kus mõistus on kerge kaduma, kus käib mingi plõks ja ongi läinud, tagasi saada on seda aga arvatavasti üpris keeruline, kui mitte võimatu. Iga inimese puhul on need päästikud erinevad. Kui hullumeelsus on geniaalsususest vaid sammu kaugusel, siis ehk on kõige parem rahulduda teadmisega, et sa oled nende mõõtühikute kontekstis üks järjekordne tavaline inimene, kes presidendiks tahaks saada vaid saunalaval sõpradega prassides ja õlut juues.

 

Töstke oma käed üles raffas

Olen väga suure osa oma elust elanud Saaremaal, Kuressaares.  Väike, armas, kohati lausa idülliline provints, kus ma sündisin ja kasvasin, käisin lasteaias ja koolis, sain uusi sõpru, kellest päris mitmetega suhtlen veel tänaselgi päeval, tegin oma esimese suitsu ja ka päris mitmeid järgnevaid, jõin õlut ja mõnikord ka salaviina, käisin koolidiskodel, kus lõugas vanadest kõlaritest tihtilugu Must Q, 2 Quick Start ja muud tollaaegsed muusikaveidrused. Aga inimene kasvab, nii füüsiliselt kui vaimselt, tema väärtushinnangud ja maitsed muutuvad. Mõningal juhul tekitavad kunagised seigad ja maitsevääratused vaid muhelema panevat nostalgiat või toovad kerge piinlikkusepuna palgele, ilma et tahaks neisse päevadesse tagasi pöörduda.

Kodusesse Kuressaare linna on alati hea ikka ja jälle minna, ringi jalutada, nautida klapid peas linnapargi suurepärast rahu, vaadata, mis on muutunud, mis mitte ning kuskil hubases kohvikus üks mõnus kohvi juua, õhtul sauna teha ja õlut juua. Eksole,  kõlab nagu spa paketti nautiva vanaldase soome turisti päevakava ilma protseduurideta.

Ehkki ma tunnen oma kodulinna üle uhkust ja olen endiselt veendumusel, et Kuressaare on ilmselt Eestis üks parimaid paiku, kus elada, siis aeg ajalt kodus käies nendin ma taas, et mõne kandi pealt on Kuressaare ikka provints mis provints, selle sõna mitte just kõige paremas tähenduses. Aga ilmselt on asi minus, kes ma eeldan, et inimesed kasvavad ja maitsed muutuvad ja toimub mingi üleüldine areng.

Sellest ajast kui ma peale keskkooli lõppu Kuressaarest lahkusin, sinna mõneks ajaks naasin ja siis taas ära läksin, ei ole Kuressaare ööelus suurt miskit muutunud. Kultuurilises plaanis küll, arvestades regulaarselt toimuvaid jazz -ja muid kontserte, samuti Sadhu jämmi, mis on tõesti täiesti vaimustav ja arvestatav ettevõtmine sellises väikeses kohas nagu seda Kuressaare on. Aga see on paraku kahjuks vaid väga harv ja väike osa sellest, mida linnas nädalavahetuse õhtuti ette on võimalik võtta. Kui pealinna klubide virrvarr lööb silme eest kirjuks ning pakub žanriliselt läbi teatud ürituste ja sündmuste lausa väga peenikest nišimaitset, siis Kuressaares on juba aastaid prevaleerinud peaasjalikult raadio. Miks ma ütlen raadio? Sest tegelikult võib inimene samahästi kodus mõne kommertskanali mängima panna, mõistmaks, et üpris suurel määral playlistid ühtivad. Ja noh, vähemasti minu arvates on muusika see, mis klubis loeb, kui just nii segi ei plaani kammida, et kõrvad enam suurt miskit ei erista, aga just seda peab üks inimene, kes on teismeliseea piinlikkust tekitavast vaibakloppimisest välja kasvanud, Kuressaare klubides tegema.

Kunagi oli linnas kaks klubi, kuniks tänavu aasta üks veel juurde tehti. Ja milleks ikka jalgratast leiutada, nii et tehti samasugune nagu teised kaks juba ees ootasid. Ei, ma ei räägi interjöörist. Kui klubi puhul peaks eelkõige olulist rolli mängima muusikaline interjöör, siis minu pärast toimugu pidu kasvõi mingis kuudis. Ilmselt olen ma mõne koha pealt endiselt idealist ja mõtlen, et ehk tekib ka minu kodulinna üks selline klubi, kus omanik on missiooniks võtnud ka oma nokastunud publikut veidi muusikalises plaanis emmata ja tema hinge eest hoolt kanda. Selle asemel aga lastakse järjekordsel tuhmil moel niigi nokastanud külalisi baarileti ääres veelgi rohkem koorida, samal ajal kui kõlaritest peksab taas mõni koletu ühepäeva popsensatsioon või juba mõni Raadio 3 eetristki välja langenud Metallica pala, millele järgneb oma oskuste ja maitse poolest just mitte kõige teravama DJ kõrvulukustav ‘töstke oma käed üles raffas’. No kamoon, wtf!? Nojah, ega paljude jaoks polegi suurt vahet, neidiseid kes oma jumega teeksid silmad ette ka Osturalli ajal väliputkast müüdavatele grillkanadele leidub jätkuvalt. Leidus 10 aastat tagasi, leidub ka nüüd – kusjuures nad ei pea isegi joomased olema, et klubisse raadiot kuulama tulla, noh, reeglina nad seda siiski vist ikka on. Olgu rahus. On nemad ja on ka paljud teised. Mina kaasaarvatud. See on sunnitud seis ja selle hind, kui tahad Kuressaares klubis jaurata, aga raadiot kuulata ei taha. Mannetu värk, kohati isegi piinlik.

Ma ei taha mingil juhul öelda, et Kuressaares pole ühte sellist klubi vaja, kindlasti on. Aga mitte kolme, praktiliselt identset kohta, kus on sarnane muusikaline kujundus. Sama hästi võiks teha kolm söögikohta, kus on üks ja sama menüü. Kõige kurvem on see, et pole alternatiivi Kuressaare linnas või kui on Jazz del Mari ja Sadhu jämmi näol, siis see on väga harv. Kui minu põlvkond veel kuidagimoodi püüdis seda skenet muuta Kuressaares ja korraldati alternatiivseid üritusi, kus oli tõesti rõhk eriilmelisel muusikal, siis tundub, et praegu pole ühtegi sellist eestvedajat, kes provintsi nädalavahetuse öös toimuva vaibakloppimistuhina sekka suurlinlikku muusikahõngu suudaks tuua. Ehk see muutub. Ma loodan küll siiralt.

A seniks, töstke oma käed ikka körgele üles!

 

 

 

Kiviga aknasse

Kõikvõimalik haridusega seonduv on Eestis alati üks põletavamaid ja intrigeerivamaid teemasid olnud, vähemasti niimoodi mulle tundub. Eks see ole ka omamoodi mõistetav – ühel või teisel moel oleme me sellega ju praktiliselt kõik seotud. Kes vahetult – olles õpetaja või õpilane, kes kaudsemalt, olles kooliõpilase või tudengi lapsevanem või kellel on tutvusringkonnas õpetajaid ning eks koolis ole ju pea igaüks käinud. Seoseid koolielu ja haridusega võibki ilmselt tooma jääda. See on väga üldine teema, rääkimata sellest, et see on ka teatud määral rahvusliku uhkusega seotud – peame end ju paljude teistega võrreldes hästi haritud ja kultuurseks rahvaks ning soovime end ikka ja jälle kõikidele eeskujuks tuua.

Olen tänu oma pedagoogist emale olnud kooliteemadega tahes tahtmata seotud juba sellest ajast kui ma veel lasteaias käisin – eks siis sai peale lasteaia päeva lõppu ikka ema juurde kooli mindud ja kuskil tagumises pingis vaikselt istutud ja uudistatud, kuidas suured poisid ja tüdrukud tarkust taga ajavad. Toona käis õppetöö veel lausa kahes vahetuses, koolivormid olid kohustuslikud ja kõikjal lendus tindi mõrkjas-keemilist aroomi. Suured robustsed lauaklappidega puupingid peitsid endas õpikuid ja töövihikuid, kindlasti oli seal ka mõni kuivatuspaber, millega oma streikivat sulge taas elule aidata ilma, et oma sõrmi ja seeläbi ka vihikuid lootusetult ära määriks.

Ja siis läksin ma ise kooli…

Ajad on võrreldes sellega päris korralikult muutunud, rääkimata neist aegadest, kui ma lasteaiajuntsust spektaatorina klassiruumis suu ammuli vahtisin.

Eks ajad ole hariduse jaoks olnud ärevad ju üsna tihti. Ehkki haridus kui selline peab ajaga kaasas käima, olema progresseeruv ja kestlik, vahendama ajastukohaseid teadmisi, ei saa mina küll nõustuda sellega, et Eestis on haridusvaldkonnast kujunenud katsepolügon. Erinevalt majandusest, kus subjektideks on numbrid ja arvud, millega mahhineerimine on tunduvalt külmem ja emotsioonidevabam, peavad hariduslike katsetuste tagajärgedega pea alati hakkama saama päris lihast ja luust inimesed. Ja haridus peaasjalikult just seetõttu tundlik teema. Reforme ja muutusi on vaja, kuid viimasel ajal tundub, et nii mitmeidki asju tehakse üpris küüniliselt lihtsalt sellepärast, et haridusküsimustega tegelevas ministeeriumi eesotsas on minister, kes igal sammul püüab oma eksistentsi õigustada. Haridusvaldkonna praktikuid on vähevõitu, kuid juhte ja „visionääre“, kes oletavad, kuidas asjad võiksid käia, (vähemasti teoorias ja paberil) on omajagu. Sest kuidas muidu küpsevad mõtted sellest, et 220 gümnaasiumi asemel võiks neid jääda vaid 54. Sama ehe on ka Haridusministeeriumi ja seal eesotsas prokrastineeriva ministri saamatus õppetoetuste süsteemi väljatöötamise ja tasuta ülikoolihariduse osas, rääkimata uue õppekava rakendamisest, mis on algusest peale olnud läbimõtlemata ja planeerimata – eriti näotu on see, et ka selle eest juhiti ministeeriumist tuli just koolide ja pedagoogide peale, et see on nende viga, et nad hakkama ei saa selle poolikult teostatud õppekava rakendamisega. See on ehk veitsa võimendatud, aga mo meelest võrdub samaga, kui anda rallisõitjale masin, millel on juppe puudu ja siis kästakse tal lihtsalt leidlik olla selle auto juhtimisel ja dai pohh kui hakkama ei saa, see on siis juba tema viga!??

Tõmban endale siinkohal praegu ise igaks juhuks vett ja oletan, et ilmselt ma lihtsalt ei saa aru, miks peavad ministeeriumi asjapulgad hakkama juurdlema ja leiutama mingi uue süsteemi loomise osas, samal ajal kui mujal Euroopas on toimivad süsteemid õppetoetuste ja hariduse maksustamise osas juba ammuilma loodud. Samas näitavad sellised liikumised üpris ilmekalt Eesti poliitikale omast toimimist – tekitame probleemi ja asume seda ise lahendama, pärast lööme endale ausamba püsti ja praalime. Õppetoetuste suurus on viimaste aastate jooksul mo teada püsinud praktiliselt muutumatuna. Samas kirutakse seda, et tudengid ei keskendu piisavalt õppetööle ja käivad õppetöö kõrvalt tööl. See ei ole minu meelest taunimist väärt olukord, aga kahjuks on see paljude puhul väljapääsmatu. Selle asemel, et tudengeid hurjutada, võiks ometi pöörata pilgu süsteemi suunas, mis seesuguseid protsesse juhtima peaks, kuid kõigi nende aastate jooksul sellega pädevalt hakkama pole saanud. Mõnel pool nimetataks seda haldussuutmatuseks. Aga mitte siin – siin on probleemi juured pigem koolides, tudengites, pedagoogides. Meie süsteem ja mitte ainult haridusministeerium on niivõrd silmakirjalik, et öeldakse üht, tehakse teist ja mõeldakse kolmandat. Loomulikult ministri agendaga läheb see hästi kokku, ega ta kartnud sellest ju ka avalikult kirjutada. Teatud olukordades on vassimine lubatud. Süüdlasti otsitakse alati väljaspoolt süsteemi

Viimastel nädalatel on haridusvaldkonna number üks teema olnud õpetajate palgad. Rahast rääkimine on valulik pea igale valdkonnale. Aga olen tähele pannud ühte kummalist ilmingut, et õpetajate palkadest rääkimisel, ronivad oma kivide alt välja poemüüjad ja koristajad, kes siis asuvad usinalt kurtma, et nemad saavad ju veel vähem palka. See tegelikult peegeldab mo meelest veidi ka teatud osa ühiskonna suhtumist neisse, kes on päris suures osas vastutavad selle eest, et riigi tulevik täitsa hukka ei saaks. See näitabki, et mõnede arvates kuulub õpetaja samale pulgale poemüüja ja koristajaga. Selles plaanis pole väga palju meie ühiskonnas muutunud, et ei saada aru inimeste vastutusastmest. Liidu ajal sai ka hea lüpsja rohkem palka kui õpetaja. Tolle riigi prioriteedid olid sellised – tundub, et me pole sellest punktist väga palju kaugemale liikunud kahjuks.

Mul on kohati hea meel, et õpetajad ja haridustöötajad meelt avaldamas käisid, kuid kui ma lugesin , kuidas meie peaminister klaasistunud pilgul taas oma tavapärase eneseõigustusi täis mantraga lagedale tuli, kehitasin õlgu ja sain aru, et sellest pehmest meeleavaldusest pole kottigi kasu. Revolutsiooni ei tehta siidikinnastes, eriti sellises riigis nagu meil on. Ma ei kutsu kedagi üles vägivallale, aga elu on näidanud, et elevandiluust torni elanikke mingite mutukate kisa ei morjenda, hea kui seda üldse sinna kuulda on. Koolijütsina tuli aeg ajalt inimeste tähelepanu saamiseks ikka kivi aknasse visata.

 

 

Täna jälle me joome….ouzot

Mul on viimasel ajal järjest enam tunne, et mul on midagi viga. Võimalik, et see on tingitud sellest, et minus on süvenenud arusaamine, et ilmselt saan ma pea iga päev asjadest valesti aru. Valesti aru saamine ei saa olla tekkinud sellest, et ma eesti keelt ei mõista – selle olen põhjuste hulgast välistanud. Nähtavasti on põhjused milleski muus. Suure tõenäosusega olen ma lihtsalt liiga rumal, et aduda ja mõista neid tarkuseteri, skeeme ja strateegiaid, mida meie valitsejad ülevalt mäeotsast jutlustavad. Jumala õnn on see, et ma pole päris ainus rumal, mõned on veel.

Tegelikult võib vist vähemasti sellegi üle head meelt tunda, et inimesed, kes on rahva hääli lunides paika saanud, võtavad vaevaks öelda, et üks või teine, kes asjadest päris õigesti aru ei saa, rumalat juttu ajab või siis kinnitada, et üks või teine arvamus on „täielik jama“. Nii ei jää vähemasti kahtlust, et äkki ma olen siiski oma lihtsat talupojamõistust kasutades millestki õigesti aru saanud. Sest kui sulle ikka päevast päeva tehakse ülalt selgeks, et oled asjust valesti aru saanud ja tegelikult on asjad hoopis teistmoodi kui tundub ja et see kaamel polegi tegelikult kaamel, siis no mida sa ikka pikalt vastu kärgid. Keda see inimene siis üldse uskuda saab, kui mitte neid, keda ta on usaldanud endi üle valitsema.

 

Nii me siis olemegi situatsioonis, kus Eesti kui üks madalaima sissetulekuga ja SKP-ga riike Euroopa Liidus on andnud võimaluse mängida tõenäosusega, et praktiliselt kolmandiku jagu meie tänasest riigieelarvest oleme lubanud riigile, mis lolli järjekindlusega on üle oma jõu elanud. Tunnistan ausalt, et ma ei tea rahandusest mitte kottigi, suure tõenäosusega ei tea ka iga teine eestlane. Veelvähem on arusaadav kogu skeem, miks, millal, kuidas ja kui palju Kreekale lubatakse. Miks? Sest olgem ausad, tegelikult pole ju riigivalitsejatest mitte keegi vaevunud andma muid arusaadavaid põhjendusi, kui et me peame solidaarsed olema ja me ei hakka jänest sõitma; majandusel on positiivset sõnumit vaja jne. Lisaks sellele püütakse stresi ja skepsist plaani suhtes leevendada puise retoorikaga, et ‘tegelikult garantii pole reaalne raha ja et isegi viletsa stsenaariumi korral käime reaalselt vähem raha välja’. Kõik majanduse ja finantsmaailmaga vähemasti nime -ja positsiooni järgi kursis olevad inimesed, kes vastupidist on julenud väita, on meie riigivalitsejate arvates asjadest valesti aru saanud, ei mõista, ei tea, pole kursis või ajavad lihtsalt jama. Selline ongi meie valitsuse kahepoolne kommunikatsioon ja arusaamine ühiskondlikust dialoogist – üks pool räägib nagu asjad on ja teine osapool kuulab. Ja kui kuulda ei taha võtta, on kõige lihtsam taktika need inimesed lollideks ja hulludeks tembeldada. Ütlen ausalt – mulle sellest ei piisa! Mulle ei piisa, et meie riigi valitsejad ei võta vaevaks põhjendada ega selgitada. See tekitab minus küsimusi, et kes seda riiki siis õigupoolest juhib? Kas olulisem on püüda olukorda selgitada oma riigi kodanikele või püüda iga hinna eest ajada taga mingit abstraktset solidaarsust. Just täpselt selliselt võiks seda solidaarsust euroopamoodi iseloomustada küll, sõnaga abstraktne ja variserlik. Meil kuulutatakse seda söögi alla ja söögi peale, aga ma tahaks seda solidaarsust näha siin, oma koduväravas – et meie riigiisad oleksid esmajärjekorras solidaarsed oma rahvaga ja mitte valikuliselt. Kuid ei, nii suur rutt oli Euroopasse kiirustamisega, et see unustati sootuks.

Ma tean, et valitsejad peavad aegajalt tegema ebapopulaarseid otsuseid, selgrootuid ja munadeta riigivalitseijaid pole kellelegi vaja. Millegipärast tundub, et seda selgroogu näidatakse vaid oma rahvaga suheldes. Selge on see, et me ei dikteeri vestlust meie riigipiiridest väljas. Me võiks olla siis kasvõi nagu siil Kalevipojas, kes moka otsastki paotaks, kuidas võiks toimida ja teha, pidades eelkõige silmas oma rahva huvisid. Ja kui nad leiavad, et just 2 miljardi euro garanteerimine paljuski ise oma hädades süüdi olevale Kreekale meie endi huvides on, siis põhjendagu, sest mulle ja ma arvan, et ka paljudele teistele ei jõua see kohale.

Kreeka ei oleks üleüldse tohtinud euroala liikmeks saada, aga kuidagimoodi suutsid need ouzot kulistavad lõunaeurooplased heausklikele koti pähe tõmmata, samal ajal teades, et nad ei ole ka hoolimata vägivaldsetest ponnistustest eurot väärt – aga nende puhul toimis stsenaarium suht sarnaselt nagu meil siin – mindi kasvõi läbi halli kivi, et see neetud raha käibele saada, lubades sarnaselt helget tulevikku, stabiilsust ja mida kõike veel. Eks neil mõni helgem aasta oli ka ikka vahepeal. 2009. aastaks oli riigivõlg kasvanud pea 300 miljardi euroni. Süüta pole ka pangad, mis kogu seda ouzo joomist ja bailatamist finantseerisid – selle hulka võib arvata kasvõi 2004. aastal toimunud olümpiamängud, nüüd ajavad pangad käed püsti ja karjuvad appi – veits hilja pole või? Pärast iga pidu saabub aga tavaliselt pohmelus. Kreeklased olid aga sellel peol juba täiesti kontrolli alt väljuda lasknud ja pohmelus, nagu näeme tänasel päeval, on peadlõhestav. Nüüd siis peavad kõrvalseisjad aspiriini ulatama ja lootma, et see mõjub nii nagu peab, mitte ei tekita sõltuvust.

Kreekal on juba nagunii mitmete miljardite ulatuses halvaks läinud laene. Ning pankasid, kes tänu Kreeka kriisile ja võimalikele sarnastele olukordadele Itaalias, Portugalis ja Iirimaal uppi lendaks on rohkem kui 20. Minu talupojamõistusele tundub, et me tasume mingist totrast solidaarsus printsiibist lähtuvalt võõrast võlga. Eurost on turvavõrgu asemel saanud meie jaoks püünis. Eks aeg annab arutust, kas see 2 miljardit eurot peletab ämblikud meist eemale või andsid meie valitsejad tõesti priitahtlikult loa neil meid verest tühjaks imeda. Selle ilusa eurosolidaarsuse nimel. Täna joon ouzot.

 

Jalgpall on parem kui

Tunnistan ausalt, et ma pole kunagi suurem asi sportlane olnud. Üpris kindel on, et mind ei saa ilmselt mitte kunagi näha kuskil rahvajooksudel või rattarallidel vahutamas, rääkimata suusamaratonidel kahe toki najal edasi kulgemas. See pole lihtsalt minu jaoks. Ei, ma pole tervislike eluviiside postripoiss, pigem vastupidi. Aga hoolimata sellest, et mulle koos massidega punktist A punkti B ei viitsi lipata (hea vabandus sellele, et ma ilmselt lihtsalt pikemal distantsil otsad annaksin), on üks spordiala, millega ma siiski justkui alati ühte sammu olen astunud või noh, see on mo elus kuidagi alati miskit rolli mänginud.

Ma ei ole väga kindel, millal ma jalgpalli kui spordiala endale teadvustama hakkasin. Küllap on see juba väiksest peale olnud selline suht igapäevane asi, millega väiksed poisid mänguväljakul oma aega sisustavad. Mäletan, et olin vist 4 aastane, kui oma puumajas asuvast ühetoalisest köögiga korterist ühes Kingissepa agulis palju uhkemasse uusrajoonis asuvasse kolmetoalisesse korterisse kolisime. Ega seal esiti väga palju teisi jõnglasi polnud või kui ka oli, siis ega sõprussidemeid kohe ei loodud või ma lihtsalt ei mäleta. No igatahes ei kestnud selline olek kaua ja meie kortermajade hoovi Ida-Niidus tekkis mänguväljak – õnneks oli mänguväljaku loojatel piisavalt mõistust jätta alles ka piisavalt suur muruplats, mis oli toonastele Ida-Niidu jõnglastele hea koht, kus oma oskusi harjutada. Tavapärane rutiin suvalisel päeval oli see, et kui õues tuias ringi ainult neli tüüpi, siis mängiti Ruutu või siis Viite miinust, kuigi viimane nimetatu oli selline täielik no brainer, mistõttu mängiti Ruutu mõnikord isegi sellisel juhul, kui sattusime õue ainult kolmekesi. Siis võttis mõni väledam ja osavam vanem poiss lihtsalt kaks ruutu. Lihtne. Tavaliselt ei kestnud Ruudu mängimine liiga kaua, sest pikapeale rahvast kogunes nii meie hoovist kui tihtipeale ka naaberhoovidest, et pidada maha üks korralik jalkalahing. Eks mina ja nii mõnedki teised poisid olid esiti selline paras kahuriliha, keda kaitsejoonele paigutada, sest kes see ikka tahtis nii väga, et pudinad ründefaasis soperdama tuleksid. Ega meil seal ju õigeid väravaid polnud, neid asendasid postideks pandud dolomiidikamakad, mis mänguväljaku aia küljest olid ära murdunud ja muud sodi. Üks värav oli aga kriidiga joonistatud garaaži seinale. Tühja kah, meile käis see küll. Päris väljakul mängimine oli pigem luksus, mida juhtus harva.

Omamoodi murrang minu ja jalgpalli suhtes toimus 1994. aastal, kui USAs toimus jalgpalli MM. Pean seda siiani selleks daatumiks, mil teadlikumalt hakkasin jalgpalli vaatama. Loomulikult oli see äärmiselt suur sündmus kõigi meie hoovi poiste jaoks. Kui varem oli hoovis leidunud mõni Pele ja paar Maradonat, siis nüüd sigines jalgpalliaabitsasse hulgaliselt uusi nimesid, aga ka muid spetsiifilisi termineid nagu suluseis või penalti. Meie hoovi oli paljuski tänu sellele MM’ile tabanud tõeline jalgpallihullus, me vist mängisime tol suvel praktiliselt iga päev ja õhtu vutti ja rahvast kogunes oi kui palju. Mõnikord olime sunnitud lausa mitmes vahetuses mängima.

Mäletan, et toona oli Kuressaares suviti populaarne jalkaturniir nimega Tip-Tap, mida peeti Kuressaare linnastaadionil. See oli minusuguste poisikluttide jaoks päris suur asi. Olin superlöödud, kui meie hoovi vanemad poisid ka ühel suvel otsustasid turniiril osaleda ja mind võistkonda ei võtnud. Nii ma siis passisin hoovis ja kõksisin omaette, mul polnud siis isegi päris jalgpalli, mistõttu pidin läbiajama polümeri kummist kossupalliga. Hoolimata sellest, et ma veits solvukas olin, et mind mängima ei võetud, ootasin ma oma hoovi poisse pärast iga turniiri mängu tagasi, et kuulda kuidas neil läks. Ei mäletagi, mitmendaks nad lõpuks platseerusid. Igatahes, järgmisel suvel olin ma satsis kirjas. Mängisin kaitses ja meil läks üpris hästi. Selle tunnistajaks on siiamaani kuskil kodus vedelev klaasvaagen, mis teise koha eest anti. Paar kaarti suutsin kah teenida. Finaalis, mille kaotasime, oli põhimõtteline vastasseis linna teise suure elamupiirkonna, Tuulte Roosi, poistega.

Eks kooliski sai jalgpalli mängitud, aga koolidega on tavaliselt niimoodi, et selle peavoolisuuna jalgpalli või korvpalli osas määrab kehalise kasvatuse õpetaja. Paraku oli tegu paadund kossuhundiga, mitte et mulle poleks meeldinud korvpalli mängida, aga jalgpall jäi kogu koolis ikkagi tänu sellele pigem vaeslapse ossa. Kui ise jebida ei viitsinud, siis ei sündinud suurt miskit. Kui just traditsioonilised klassidevahelised kohtumised välja arvata. Minu õppeaasta Inglismaal oli ses mõttes super, et ehkki Frensham Heights Schoolil polnud just miski eesrindlik jalkasats, arvestades, et selle kohta räägiti legende, kuidas meeskond kivis peaga suutis pahatihti kossuskooridele vastavaid kaotusnumbreid välja meelitada, siis uue treeneri tulekuga hakkasid vähemasti regulaarselt toimuma jalkatrennid.

Pole vist vaja tegelikult väga mainidagi, et jalkakultuur Inglismaal on midagi sootuks muud kui siin. Samas see ei tähenda seda, et treeningud kui sellised oleksid mingi veri, higi ja pisarad. Ok, eks jalgu sai ikka aegajalt kriimustatud ja higigi valatud, aga treeningud olid nauditavad ja pigem mängulised kui füüsiliselt liialt kurnavad. Ja mis peamine pluss – meeskonnavaim oli tugev ja mängida sai päris muru peal. First 11, nagu meie äärmiselt rahvusvahelist tiimi kutsuti, tegi võrreldes eelnenud hooaegadega tublisid edusamme, suudeti piirkonna koolide liigas päris paljusid vastaseid võita ning mõningatele ka kaotada, eelkõige nn 6th form kolledžitele, kus inimesed just liiga palju õppimisele nagunii ei keskendunud. Meie meeskonnas oli poolakaid, austraallane, sakslasi, hiinlasi, venelasi, loomulikult inglasi ja šotlasi ning minu enda näol ka üks eestlane. Mängisin ma peamiselt keskpooliku positsiooni, mis oli toona vähe lihtsam, kuna olin alles suitsetamisega kergelt tutvust teinud ja võhma nii kaitsesse kui ründesse joosta jagus. Minu säravaim hetk Inglismaa jalgpallikarjääris saabus ühes kodumängus, kus suutsin nurgalöögist tulnud palli peaga jõuliselt oma 6-7 meetrilt väravasse suunata. Ma ei liialda, kui ütlen, et järgmisel hommikul sööklas olles tulid nii mõnedki kaasa arvatud kooli õppealajuhataja mind kättpidi tänama ja kiitma. Sealne suhtumine jalgpalli on ikka tõesti midagi muud. Tehnika ja oskuste mõttes oli see õppeaasta Inglismaal loomulikult asendamatu, ega sellest enam tänaseks suurt midagi alles pole, aga selle võin kanda juba oma laiskuse arvele.

Igatahes, Inglismaalt tagasi tulles tundus, et pea esimest korda oli võimalus ka koduses koolis jalgpalli mängida normaalselt. Saime teiste Kuressaare koolidega mõõtu võtta ja õnnestus lausa koolispordiliidu meistrikatele ennast kaubelda. Pärnus toimunud turniiri väljak ei kannatanud muidugi kriitikat ning ilmselt mäletavad kõik tüübid meie satsist, milline porno see oli, mitte keegi ei naasnud tervete jalgadega. Ometigi saime III koha ja kui ma ei eksi, siis meie väravavaht Mihkel Aksalu, kelle nimi tutvustamist ei vaja, sai igati teenitult võistkonna parima mängija auhinna.

Pärast keskkooli lõpetamist sai mo “jalgpallurikarjäär” mõningase tagasilöögi, kuna ülikoolis mängisime peamiselt kevaditi siis kui oli vaja võimuteadlaste vahelises kohtumises osaleda. Oma viga loomulikult, et miskit trenni ei otsinud, kus oleks aktiivsemalt saanud kaasa lüüa. Aga eks see olegi jäänud üheks toredaks hobiks siiani, viimasel ajal olen küll peamiselt oma laiskuse tagajärjel järjest vähem oma koduklubi Pirita Reliikvia treeningutele ja mängudele sattunud, aga armastus jalgpalli vastu pole kuskile kadunud.

Selle aasta juuni lõpus avanes suurepärane võimalus koos Pädaste Mõisa Alexander restoraniga lüüa kaasa ühel vahval turniiril Kopenhaagenis. FoodBalli nimeline heategevusturniir tõi pallimurule kokku Skandinaaviamaade restoranide kokad/restoranitöötajad ja kuidagimoodi sattusime ka oma meeskonnaga sinna osalema. Kogu üritus oli väga muhe ja sõbralik, ühendades heategevuslikel eesmärkidel hulga inimesi, kes armastavad nii süüa teha kui jalgpalli mängida. Mängude ja taseme põhjal võis küll oletada, kes millele rohkem keskendub, aga see selleks. Igatahes kasvas meil juba enne Kopenhaagenisse lendu mõte isegi midagi seesugust korraldada. Tuua kokku kokad ja restoranitöötajad, et pidada heategevuslikel eesmärkidel maha üks muhe jalkaturniir, et toetada tervislikust ja heast koolitoidust lugupidava väikese Rosma Johannese kooli ja lasteaia söökla sisustamist. Ja tundub, et just nii lähebki sel pühapäeval, 25. septembril, kell 12, Snelli staadionil.

Tunnistan, et olen selle turniiri pärast päris elevil. Eks see ole meil esimene kord midagi sellist korraldada, kuid loodetavasti saab sellest üks kena turniir, mis muutub toredaks traditsiooniks. Ma ei taha öelda, et jalgpall on parem kui seks, aga mõnikord võiks hea mängu nimel seksimata jätta küll.

 

 

Valesti suunatud noorus

Eelmisel nädalal Eesti Ekspressis ilmunud artikkel sellest, kuidas Tallinna eliitkoolide muidu igati tublid õpilased narkootikume tarvitavad, neid müüvad ja sellest võrdlemisi avalikult, lausa argiselt räägivad, ei tekitanud minus mingit üllatust. Pigem tundus eelmainitud loos kummastav narkoasjadega tegeleva prokuröri imestus, et selline asi toimus nn. esimese Eesti perekondades.

Veel tänaselgi päeval jätkuvalt arvata, et narkootikumid on vaeste ja asotsiaalset elu viljelevate isikute probleem ja pärusmaa, mis ‘normaalseid inimesi’ ei puuduta, on sama lühinägelik ja stereotüüpne kui arvata, et terrorism on moslemite viis läbirääkimisi pidada või et kõik neegrid on pätid. Sotsiaalne kihistumine antud temaatikas väljendub peamiselt vaid selles, missuguse kvaliteediga droogi suudab muretseda ning kui äärmuslikuks võib inimese käitumine muutuda selle soetamisel. Rääkimata loomulikult sellest, et rikaste võsukestel, kes narkootikumide tarvitamist heroiseerides lõbutsevad, on kasutada mõnus turvavõrk, kuhu kõikvõimalike jamade puhul maanduda. Vaesemate jaoks on see nähtavasti lihtsalt võimalus argipäevasitast välja rabeleda, kuniks sellest saab sõltuvus, kust neid keegi enam ummisjalu välja päästma ei kipu. Sellises käitumises võib näha varjatud appikarjet, nende noorte vajadust tähelepanu järele, mida nad pole oma vanematelt saanud. Raske on vastu väita tõsiasjale, et sellistele tegudele aitab kaasa üha süvenev ükskõiksus, mis sunnib noori piire kompama. Noored on alati mässu -ja revolutsioonimeelsed olnud, kuid aegajalt tundub, et varasem maailmaparandaja geen asendus mingil hetkel arutu riskikäitumisega, kus õige ja vale identifitseerimine on pelgalt tõlgendamise küsimus.

Maailma ajalugu ei tunne ilmselt mitte ühtegi niisugust ajajärku, mil poleks leidunud inimesi, kes järjekindlalt raiuvad, et noorus on hukas. Ühel või teisel ajahetkel on igaüks seda kuulnud suunatuna nende endi põlvkonna pihta, et seejärel hurjutamine unustada ning aastate pärast juba ise toda teesi elus hoida – teadagi, vanasti oli muru rohelisem, taevas sinisem. Tagantjärele meenutades võib tõesti nii tunduda. Elu oli ju alles ees.

Alanud kooliaasta viib inimesed heldimustundega tagasi mälestusterajale, sealhulgas eriti need, kel endal võsukesed esimest korda üle haridustempli lävepaku astuvad. Sitsid, satsid, viigid, lilled, ehe roosamanna. 1. septembril võib.

Paraku mitmetel juhtudel lapsevanema roll tänapäeval sellega piirdubki. Justkui antaks laps nüüd kooli kantseldada ja vormida ning 12. klassi lõpus (eeldusel, et too sinna välja jõuab) loodetakse tarkusetarest välja võtta tubli täiskasvanu – auks, uhkuseks ja ettenäitamiseks kogu suguvõsale.

Mõneti ei saa seda ka pahaks panna. Arvestades, kuidas meie kohati ultraliberaalsusesse kalduv ühiskonnakorraldus vanemlikku autoriteeti on õõnestanud, mistõttu vanemad loodavad või halvemal juhul nõuavad koolilt ka kasvatajarolli täitmist. Nii on lihtsam. Kindlasti lihtsam kui näiteks tõele näkku ja nentida, et lapse kasvatamises on juba varasemas staadiumis midagi valesti tehtud. Kahtlemata ei aita sellise suhtumise muutmisele kaasa ka argieluline tõsiasi, et töökohast – tänapäeval millisest tahes – tuleb kümne küünega kinni hoida, see nõuab aga omakorda ohvreid, mis on kõige kergemad tulema just laste ja nendega veedetud aja arvelt.

Meie ühiskonda sisseprogrammeeritud edukultus näeb ette, et puudujääke kasvatuses peaks olema võimalik kompenseerida materiaalsete hüvedega. Paraku ei anna uus motoroller, läppar või iPhone vanemlikku nõu, kuidas inimese kombel elus toimetada, olles seejuures lugupidav nii enda kui teiste suhtes. Veelgi enam – see annab hoopis väga valesid signaale ja loob elust võrdlemisi äraspidise pildi, kus ruumi on vaid väärtustele, mis on väga selgesti rahas mõõdetavad.

Ma ei leia, et tänased noored oleksid rohkem hukas kui nende eelkäijad. Jah, need noored ei ole sellised nagu 20, 30 või rohkem aastat tagasi ja kuidas nad saaksidki olla, arvestades, et neid on vorminud teistsugune inforuum, elukorraldus ja ideaalid. Samas ei ole see kõik midagi uut. Inimkonna ajalugu mäletab dekaade, mis kultiveerisid samasugust hedonistlikku dekadentsi, mille idealiseerimises tänaseid noori süüdistatakse. Ja püüdes mitte ajas väga kaugele tagasi minna, siis kuigi ‘Sex, drugs & rock’n'roll’ ei ole tänaste noorte välja mõeldud diviis, on see sellegipoolest väga hästi omaks võetud. Tunnistan ausalt, et ma olen üpris väsinud kuulmast ja lugemast süüdistusi popkultuuri aadressil, kuidas filmides ja muusikas esitletav vägivald, narkootikumid, seks ja miskõik veel on vaieldamatuks põhjuseks, mis paneb noored nähtut ja kuuldut papagoi moodi järele tegema. Loomulikult on ‘põhjus-seos-tagajärg’ ahelas kõige mugavam osutada filmidele ja muusikale, kirjandusele ja kunstile kui peamisele, mis noorte inimeste ebasoositud käitumist põhjustab. Informatsiooni kui sellist ei saa iseenesest lahterdada heaks või halvaks, kuid kui lapsevanema näol puutub toetav tugi, mis filtreeriks ja selgitaks, aitaks ära tunda head ja halba, ei ole mõtet süüdistada kultuuri või ühiskonda, vaid tegeleda sisekaemusega. Sest tahame või mitte – kõik need väikekodanlikus ühiskonnas taunimist leidvad (tegelikult igapäevased) aspektid popkultuuris ei kao senini, kuni keegi nende pealt rasket raha teenib. Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine viib vaid vaimupimeduseni, patoloogilise eitamiseni, et ega ju meie laps ometi millegi sellisega tegele. Noorus ei ole hukas, vaid mitmetel juhtudel lihtsalt valesti suunatud.

 

 

Pill tuli pika ilu peale ehk ei maksa iga asja pärast nutta

Tegelikult ei pidanud ma sellest üldse kirjutama, aga vaadates alates pühapäevast juba kõikvõimalikke kommentaare ja artikleid, arvamusi ja sõnavõtte antud teemal, siis mõtlesin, et ehk on kena seda tühjast tüli vaidlust kunagi taas meenutada, siis kui elu enam avantüristlikke absurdimomente ei paku ja inimesed kõik imeväel mõistlikeks on muutunud.

Pole vist kahtlustki, et üldrahvalik vabaduse taassaavutamise aastapäevakontsert, mis Vabaduse lauluks ristiti, on viimastel päevadel pälvinud meediavahendusel rohkem tähelepanu kui nii mõnigi tunduvalt olulisem sündmus, mis reaalselt meie igapäevast heaolu mõjutab. OK, see selleks, ehk ongi rasketest teemadest inimestel kõrini, sest kaua sa neid finantsanalüütikute ja poliitikute maadejagamisi ja heietusi ikka jaksad lugeda, liiatigi on see ühele lihtsale ristiinimesele tihtipeale raskesti hoomatav. Jääb vaid käega rehmata ja kiruda neid kuradima kapitalistidest vereimejaid ja poliitikuid, kes meie elu maapealseks põrguks on muutnud ja hoolega oma taskuid rahapakkidega täis topivad, nii et ülejäänud vaesed inimesed peavad nii meil kui mujal näljapajukil Issanda armust ja töötuabirahast ära elama. Seevastu on alati kena võtta sõna teemadel, mida me tunneme paremini kui oma kümmet sõrme. Lõppude lõpuks oleme me ju laulurahvas – näe, isegi vabaduse võitsime endale tagasi lauldes, mitte relvi täristades. Kes võiks veel paremini teada, milline võiks täpselt olla selle, meie ajaloo tippsündmuse 20. aastapäeva tähistamiseks toimuva kontserdi programm. No kindlasti mitte mingi produtsent, kes on kohale ajanud oma kliki ja püüab sellest oma alternatiivmuusikaüritust korraldada. Pärast topivad kõik veel ulmeliselt pappi ka taskusse ja vaesel ristiinimesel on jälle kott pähe tõmmatud.

Just sellises toonis sõnavõtte on võimalik möödunud päevadel kohata. Ma ei hakka salgama, ega ütlema, et oi, oli see vast superluks kontsert, aga mööngem siiski, et mõne erandiga, olid laval artistid, kes peegeldavad Eesti muusika tänast päeva. Ja õige ongi. Pole mõtet loomulikult eirata seda, mis sündis minevikus ja mitte pidada seda kõike oluliseks – nii toonaseid sündmusi 20 aastat tagasi kui ka tollaste figuuride sh. muusikute panust taasiseseisvumisse, kuid on pisut naeruväärne, et inimesed ühe rahvapeo üle taas vaevaks niivõrd entusiastlikult nuriseda võtavad, liiatigi veel, kui viimase paari aasta jooksul on olnud lauluväljakul nii laulupidu, kui vabariigi 90. sünnipäevale pühendatud öölaulupidu ja igast õllesummerid ja muu tilulilu, kus kõiki neid laule, mida kõikse suuremad isamaaarmastajad, kelle taolised eestlaslikult julgeksjoonuna koduteel improviseeritud laulupidusid korraldasid, juba kordi on esitatud. Jah, need on kenad laulud, aga no ei ole mõtet hulluks minna ja püüda iga hinna eest taaselustada 20 aastatagust aega. Eile on eile ja täna on täna. Paljud minuvanused ikkagi mäletavad 1991. aastat, hoolimata sellest, et ma siis alles paras rüblik olin, kes toonase olukorra tõsidust adudes seda ikkagi kuigivõrd mänguliselt võttis ja oli valmis oma puumõõgaga OMONi sõjardite vastu astuma. Jah, paljud minuvanused mäletavad ka neid Mattiiseni laule, on neid ise laulnud ja laulavad ilmselt ka tulevikus. Samas, taasiseseisvumise 50. aastapäeva peoõhtul (annaks jumal) ei kujuta ma hästi ette, et Linna Iff vöi Tõnis Mägi laulukaare alla neid lõõritama tulevad.

Ma tunnistan ausalt, et mulle ei meeldinud ka päris mitmedki nüansid sellelt kontserdilt, aga põhjus pole olnud mitte kontserdis, vaid selles, et need artistid ei meeldi mulle ka ükskõik millisel muul päeval. Maitseasi. See ei tee neid praeguses Eesti muusikas vähemolulisteks.Võta või Iiris või Dagö. Pole lihtsalt minu teetass.

Selliste suurte nö. gala formaadis ühiskontsertidega on alati nii, et keegi tunneb ennast solvatu või haavatuna, kui neid sinna esinema ei kutsuta. Paraku seab eelarve ja aeg omad piirid. Tollel kontserdil oli hulgaliselt esitajaid, kes on praegusel hetkel aktuaalsed, kui ka neid, kes on juba aastaid publikumenu nautinud. Ei saaks öelda, et programm polnud eriilmeline, mistõttu nutulaulu võib võtta tüüpilise valjuhäälse vähemuse halana. Kõige kurvem on tegelikult see, et nutu lasi lahti ka mees, kellest ma varem olen justkui pidanud. Ivo Linna hädaldamine, et polnud rahvapoolt armastatud artiste ja ei kõlanud just need ja need lood, mida inimesed oleks kuulata tahtnud, viitavad mo meelest päris otseselt isiklikule solvumisele, sest mo teada on nii näiteks Eplik, Riho Sibul, Dagö, Kerli kui ka mitmed teised küll inimeste poolt suurepäraselt vastu võetud ning ennast tõestanud artistid. Võimalik, et vanameistril olid lihtsalt teistsugused inimesed mõttes, kelle häält ta esindas oma sõnavõtuga – ja olgem ausad, nii palju kui ma olen tuttavate käest kuulnud, siis neid sinna jagus ohtralt. Õlu oli lõpuks sootuks otsa lõppenud. No aga mis sa selle vagura eestlasega peale hakkad, tuleb teist ju joota, et pidu ikka õige hoo sisse saaks. Suure tõenäosusega hoidiski praegune, kohati lausa kammerlikus toonis kulgenud kontsert meeleolud pisutki vaka all. Ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui sellise joobeastme juures, mis ilmselt paljudel seal esines, oleks Linna Iff lavale lastud… võimalik, et korraldajad püüdsid massirahutusi ja hullumist ennetada. Ma saan aru, et Linna Iff on taasiseseisvumise muusikaline saadik, aga ei maksaks nüüd sedasi kohe solvuda ka, liiatigi hakata nii nürilt jonnima kontserdi rahaasjadega. No ei kutsutud sind seekord, ehk kutsutakse siis järgmine kord. Elu läheb edasi…

Mina vaatasin kogu seda karnevali telekast ja ma pean ütlema, et mõnest imetillukesest errorist hoolimata, oli teleülekanne küll üpris profilt tehtud. Mulle tolle programmi üle liialt viriseda ei meeldi, kuid üht ei saa ma mitte oma teada jätta – no miks te selle raseda tätoveeritud Iiri pubilauliku küll lavale lubasite. Kui tõesti nii suur kihk oli veel viimase etteastega rahva nostalgiakeeltel mängida, kutsunud siis Charizma….

http://www.youtube.com/watch?v=A6LcH12jkx4

 

 

 

Ma ei tea

Möödunud nädala põhiline küsimus taasiseseisvumispäeva 20. aastapäeva eelõhtul oli vaieldamatult sellest, et kas me siis niisugust Eestit tahtsimegi!? Ja samapalju kui oli küsijaid, oli ilmselt ka vastajaid, sest eks ‘ei’ või ‘jaa’ oskab iga inimene, kel vähegi kael kannab, oma suust välja sundida. Seda küsimust on küsitud nii enne kui pärast seda ning küllap küsitakse ka edaspidi, see on ühtpidi mugav küsimus, millele pole vale vastust, teisalt on see printsipiaalne küsimus hinnangute kohta – eelkõige selle kohta, kuidas Eesti on hakkama saanud ehk tegelikult sisekaemuslikult – kuidas SINA, MINA ja MEIE oleme hakkama saanud. Sest hoolimata tõigast, et meile kangesti meeldib süüd tegematajätmiste või kehvasti toimivate asjade eest kellegi teise kaela veeretada ning otsida põhjuseid väljaspool meid endid, olgu selleks siis mingisugune salapärane nõukogude taak või mõni muu fantoomprobleem, peame päeva lõpus tõele näkku vaatama ja tõdema, et ehk me ikka ise ei pingutanud piisavalt, et saaksime sellele eelpool tõstatatud ‘olla või mitte olla’ retoorikat kandvale küsimusele jaatavalt vastata.

Ma ütlen ausalt, et mul pole aimugi, millist Eestit MEIE tahtsime – ma tean vaid ligikaudselt seda, millist Eestit MINA praegu tahaks, ilmselt on muutunud nii minu tahtmised, kui see keskkond Eesti näol. Need suurused pole samad, mis nad olid 15, 10 või isegi 5 aastat tagasi. Mitte keegi ei saa võtta seisukohta kõiki hõlmava ‘meie’ kohta, vaid anda kõigest hinnangu oma isiku osas.

Kas see Eesti on siis selline Eesti nagu mina tahaksin? Tunnistan, et mul pole päriselt vist aimugi – üks põhjus on ilmselt selles, et ma vist päris täpselt ei tea, mida ma tahan või isegi, kui tean, siis selle riigi nimeks oleks Utoopia ning see asuks kuskil pilvepiiril.  Tunnistan ennast täieliselt süüdi selles, et olen minagi teinekord mõelnud, et miks meil ei võiks olla mõned asjad nii nagu mujal ehk võtta kõik mis hea ja raputada maha kõik see, mis halb. Inimestele meeldib võrdlusi tuua, võrrelda end teistega. Sama on riikidega. Ja siis võrdlevad inimesed riike. Kui just sõjakolded ja katastroofipiirkonnad välja arvata, meeldib meile sageli mõelda, et igal pool on parem kui kusagil mujal. Ilmselt on ka meie riigi taassünd ja kasvamine olnud seotud selle sama fenomeniga ning ajas on muutunud ka need suurused, millega me ennast kõrvutada julgeme. Arvatavasti on ka see vähemasti alateadlikult mingiks indikaatoriks ühe riigi arengu kohta. Kui esiti alt ülesse vaadates avastame ühel hetkel, et võime mingite kriteeriumite osas neile samadele juba peaaegu julgelt otse silma vaadata ning kõrgemalegi kiigata, samas vaadates ülevalt alla neile, kellega oma sünnihetkel veel võrdlemist kannatasime. Aga….

Kas me siis tõesti sellist Eestit tahtsimegi? Ma ei tea. Ma tean, et mujal ei pruugi parem olla, kuid ma tean ka seda, et ma ei justkui ei suuda ega taha sellega siin enam suhestuda. Mind ei kõneta meie poliitikute hõisked riigi edu kohta ühel või teisel elualal. Mind teevad nukraks lokkav selgrootus ja eneseväärikuse müümine sandikopikate eest, pidev vägikaikavedu selle üle, kes saab õiguse olla kõige suurem ülemus konnatiigis, mõttelodevus ja rumalus, mida ka raha eest reklaamitakse. Mind teevad nukraks need inimesed, kelle jaoks suurimaks probleemiks see, miks ‘Vabaduse laulul’ ei tekkinud seda rahvustunnet nagu nemad oleksid soovinud. Mind teevad nukraks pealiskaudsus, silmakirjalikkus ja ebaõiglus, hoolimatus ja võltsvagatsemine ja, et materiaalne heaolu distantseerib meid reaalsusest….jah, me oleme kaugele jõudnud ja jõuame ilmselt veel kaugemale järgmise 20 aastaga. Kui me kõike muud suudame hea tahtmise korral muuta või ümberkujundada, siis kas me suudame seda teha ka iseendaga? Riik, see ei ole ainult maalapp, lipp ja hümn, see oleme me ise. Kui me 20 aasta pärast tahame öelda, et see on selline Eesti nagu me tahtsime, peame alustama iseendast….

Ja kas me siis sellist Eestit tahtsimegi?

Ma ei tea…….veel mitte….

 

Juu Jääb hingele ja jalgadele

15. korda Muhu saarel, Nautses, Mihkli talu hoovi põlispuude varjus toimunud Juu Jääb tõi muusikagurmaanideni suurepäraseid palasid nii kodusest kui välismaisest muusikast.

Muhu tulevikumuusika festivali Juu Jääb, võib tänases, massidele suunatud suvesündmuste virrvarris pidada omamoodi ja eraldiseisvaks nähtuseks. Samal ajal, kui pea kõikvõimalikud festivalid, kontserdid ja muud spektaaklid loodavad kasvada, ajab Juu Jääb vaikselt oma jonni ja keeldub suureks kasvamast, siin loob teatavad piirid kontsertpaiga asukoht. Vastupidisel juhul tähendaks see ilmselt kolimist kuskile mujale, kuid Nautse Mihkli talu hoov on selleks liiga ainulaadne koht, et mõnusast saare aurast tulvil olevast venüüst pelgalt massiürituseks kasvamise nimel loobuda. Ehkki ütlus ‘juu jääb’ võiks edasi kanda teatavaid resigneerunud meeleolusid, siis kõnealune festival on kõike muud kui seda, kui just mitte omistada seda mõnusale äraolemisele murumättal, lüües argimuredele käega ja jättes linnamüra kaugele selja taha. Just seda võsaeksootikat tulevad igal aastal Muhu saarele otsima sajad muusikasõbrad.

Selle aastane Juu Jääb pani aga iidse taluhoovi korralikult proovile. Sellele võisid tunnistajaks olla need, kes Piletilevi kaudu endale reede õhtul toimunud kontsertideks pileteid püüdsid hankida ning pidid nägema punaselt plinkivat märget „väljamüüdud“. Ja hoolimata sellest, et festivali peaesineja, legendaarse Saksamaa kollektiivi Jazzanova live etteaste ajal oli rahvamass niikui üks mees lava ette kogunenud, ei tekkinud kordagi tunnet, et keegi võiks tantsu lüües su varvaste peal trampima hakata või purjakil peaga otsa kukkuda, samas säilis festivalile omane mõnus küünarnukitunne.

Globaalse haardega Jazzanova rühmitus astus Juu Jääbil üles oma livebändiga ning ka need, kes on varem käinud kuulamas nende kaubamärki esindavaid DJ’sid, pidid tunnistama, et üks korralik live on ikka hoopis teine tubakas. Sakslaslikult väljapeetud ja täpselt tiksuva masinavärgi tõmbas maitsekalt tasakaalu Detroidist pärit vokalist ja bassimängija Paul Randolph, sulandades helide ja rütmide kombo ühtseks rusikaks, mis võis ühel nii lajatada, kui teisel hetkel paitada. Aastas kõikjal maailmas sadu kontserte andev bänd ei osanud ilmselt isegi oodata nii sooja vastuvõttu kohast, mida nad näpuga maakaardi peal järge ajades taga pidid otsima, veel vähem uskusid nad ilmselt seda, et publik nende lugusid kaasa võiks laulda. Sellistel hetkedel annab eesti publik tõesti põhjust enda üle uhkust tunda. Et Jazzanova teeb koostööd kümnete erinevate vokalistidega, sai Muhus laulja rolli täitnud Randolph rinda pista ka varasemalt näiteks Clara Hilli ja Shaun Escoffery poolt lauldud lugudega, kuid publikut ei jäetud ilma ka orkestri viimase albumi ‘Of all the things’ paladest. Jazzanova live fenomen seisneb lihtsate kompositsioonide geniaalsuses ja selles, kuidas valdavalt elektroonilise pop -ja jazzmuusika kõlavärvid reaalselt eksisteerivatele instrumentidele üle kanduvad, lisades sellele maheda soulvokaali, taluhoovi puudemühina ja eufooriliselt huilgava publiku, saabki tulemuseks ideaalilähedase kontserdi, mida veel arvatavasti aastaid hiljem sooja sõnaga meenutatakse. Jazzanova live, mida oli siiamaile juba mõnda aega palavalt oodatud, täitis neid ootusi küll kuhjaga, küllap ka nende jaoks, kes enne reede õhtut päris täpselt ei teadnud, mida oodata.

Kui aegajalt juhtub mitmepäevaste festivalidega see, et teisel päeval kliimaksi saavutanuna, vilisetakse järgmistel päevadel vilisedes õhust tühjaks, siis Juu Jääbi kiituseks peab ütlema, et kogu festival oli tasemel ning muusikaliselt mõnusalt varieeruv. Kui neljapäeva õhtul võlusid publikut vana lemmik Rinneradio, sambakuninganna Simone Moreno ja Eesti viimaste aegade geniaalsemaid elektroonilise muusika kollektiive State of Zoe, siis laupäeval, mil toimusid käesoleva aasta juubeli Juu Jääbi viimased õhtused kontsertid, ei pidanud publik kindlasti mitte pettuma. Õhtut alustanud vokaalivõlur Philip Hamilton, kelle renomee säravaimaks tähiseks võib pidada kuulumist juba aastaid maailma nõutuimate jazzmuusikute hulka arvatava kitarristi Pat Metheny bändi, tõi festivalipublikuni nii tuntud hitte kui originaalloomingut ning energilise laulja esitus võeti inimeste poolt soojalt vastu. Kuid tõeliselt suutis publiku kaasa elama panna järgmine artist Juu Jääbi kirevas muusikavalikus. Ibrahim Ferrer Jr, kelle Euroopa kontsertturnee sai alguse just Muhu saarelt. Oma legendaarse isa Ibrahim Ferreri jalajälgedes astuv muusik ja tema bänd panid jala salsataktis nõksuma ka neil, kes Kuuba ja Kariibide muusikast suurt ei pea. Et muusika on universaalne keel, ei takistanud Ferreri ka tema kesine inglise keele oskus ning maratonlauluks paisunud kõigi Ladina-Ameerika tantsupidude kohustuslikku repertuaari kuuluv El Cuarto de Tula kulges vahepeal improviseeritud laulupeo taktis. Eeslauljaks ja dirigendiks loomulikult Ferrer Jr ise.

Juu Jääbi festivali pealava õhtuse programmi tõmbas aga stiilselt kokku mees uduselt Albionilt. Ben Westbeechi ühemehe orkester extrordinaire Bristolist täitis lava ja lavaesise house muusikast inspireeritud rütmide ja helidega, mis kannavad Gilles Petersoni plaadileibeli Brownswood Recordings kvaliteedimärki, mille alt on käesoleval sügisel ilmumas Westbeechi teine kauamängiv.

Nii mõnigi ütles peale Westbeechi etteastet, et see suutis pakkuda veelgi positiivsema elamuse, kui eelmisel õhtul esinenud Jazzanova. Omamoodi põnev oli seegi, et nii Jazzanova orkester kui Westbeech ise mängisid Jazzanova viimase plaadi singlilugu ‘I can see’ ning tuleb nentida, et Westbeechi kui loo originaali esituses kõlas see isegi veenvamalt, kui eelmisel õhtul Jazzanova tüüpide mängituna.

Juu Jääbile omaselt kestis aga pidu peale Briti artisti lõpetamist veel edasi, laskmata end segada eelmistest magamata öödest või päikesetõusust. Festival seadis endale sel aastal järgmiseks aastaks ette päris korraliku lati, kuid seda on Muhu saarel tehtud ju pea igal aastal. Seda enam on ootused juba aasta pärast toimuvaks festivaliks veelgi kõrgemaks kruvitud. Peaasi, et korraldajad ‘juu jääb’ öeldes käega ei lööks, vaid see jääkski kasutusele ainult juhtudel, mil vaja taas seljakott pakkida ning argiseid toimetusi edasi lükates Muhu saarele põgeneda.