Tunnistan ausalt, et ma pole kunagi suurem asi sportlane olnud. Üpris kindel on, et mind ei saa ilmselt mitte kunagi näha kuskil rahvajooksudel või rattarallidel vahutamas, rääkimata suusamaratonidel kahe toki najal edasi kulgemas. See pole lihtsalt minu jaoks. Ei, ma pole tervislike eluviiside postripoiss, pigem vastupidi. Aga hoolimata sellest, et mulle koos massidega punktist A punkti B ei viitsi lipata (hea vabandus sellele, et ma ilmselt lihtsalt pikemal distantsil otsad annaksin), on üks spordiala, millega ma siiski justkui alati ühte sammu olen astunud või noh, see on mo elus kuidagi alati miskit rolli mänginud.

Ma ei ole väga kindel, millal ma jalgpalli kui spordiala endale teadvustama hakkasin. Küllap on see juba väiksest peale olnud selline suht igapäevane asi, millega väiksed poisid mänguväljakul oma aega sisustavad. Mäletan, et olin vist 4 aastane, kui oma puumajas asuvast ühetoalisest köögiga korterist ühes Kingissepa agulis palju uhkemasse uusrajoonis asuvasse kolmetoalisesse korterisse kolisime. Ega seal esiti väga palju teisi jõnglasi polnud või kui ka oli, siis ega sõprussidemeid kohe ei loodud või ma lihtsalt ei mäleta. No igatahes ei kestnud selline olek kaua ja meie kortermajade hoovi Ida-Niidus tekkis mänguväljak – õnneks oli mänguväljaku loojatel piisavalt mõistust jätta alles ka piisavalt suur muruplats, mis oli toonastele Ida-Niidu jõnglastele hea koht, kus oma oskusi harjutada. Tavapärane rutiin suvalisel päeval oli see, et kui õues tuias ringi ainult neli tüüpi, siis mängiti Ruutu või siis Viite miinust, kuigi viimane nimetatu oli selline täielik no brainer, mistõttu mängiti Ruutu mõnikord isegi sellisel juhul, kui sattusime õue ainult kolmekesi. Siis võttis mõni väledam ja osavam vanem poiss lihtsalt kaks ruutu. Lihtne. Tavaliselt ei kestnud Ruudu mängimine liiga kaua, sest pikapeale rahvast kogunes nii meie hoovist kui tihtipeale ka naaberhoovidest, et pidada maha üks korralik jalkalahing. Eks mina ja nii mõnedki teised poisid olid esiti selline paras kahuriliha, keda kaitsejoonele paigutada, sest kes see ikka tahtis nii väga, et pudinad ründefaasis soperdama tuleksid. Ega meil seal ju õigeid väravaid polnud, neid asendasid postideks pandud dolomiidikamakad, mis mänguväljaku aia küljest olid ära murdunud ja muud sodi. Üks värav oli aga kriidiga joonistatud garaaži seinale. Tühja kah, meile käis see küll. Päris väljakul mängimine oli pigem luksus, mida juhtus harva.

Omamoodi murrang minu ja jalgpalli suhtes toimus 1994. aastal, kui USAs toimus jalgpalli MM. Pean seda siiani selleks daatumiks, mil teadlikumalt hakkasin jalgpalli vaatama. Loomulikult oli see äärmiselt suur sündmus kõigi meie hoovi poiste jaoks. Kui varem oli hoovis leidunud mõni Pele ja paar Maradonat, siis nüüd sigines jalgpalliaabitsasse hulgaliselt uusi nimesid, aga ka muid spetsiifilisi termineid nagu suluseis või penalti. Meie hoovi oli paljuski tänu sellele MM’ile tabanud tõeline jalgpallihullus, me vist mängisime tol suvel praktiliselt iga päev ja õhtu vutti ja rahvast kogunes oi kui palju. Mõnikord olime sunnitud lausa mitmes vahetuses mängima.

Mäletan, et toona oli Kuressaares suviti populaarne jalkaturniir nimega Tip-Tap, mida peeti Kuressaare linnastaadionil. See oli minusuguste poisikluttide jaoks päris suur asi. Olin superlöödud, kui meie hoovi vanemad poisid ka ühel suvel otsustasid turniiril osaleda ja mind võistkonda ei võtnud. Nii ma siis passisin hoovis ja kõksisin omaette, mul polnud siis isegi päris jalgpalli, mistõttu pidin läbiajama polümeri kummist kossupalliga. Hoolimata sellest, et ma veits solvukas olin, et mind mängima ei võetud, ootasin ma oma hoovi poisse pärast iga turniiri mängu tagasi, et kuulda kuidas neil läks. Ei mäletagi, mitmendaks nad lõpuks platseerusid. Igatahes, järgmisel suvel olin ma satsis kirjas. Mängisin kaitses ja meil läks üpris hästi. Selle tunnistajaks on siiamaani kuskil kodus vedelev klaasvaagen, mis teise koha eest anti. Paar kaarti suutsin kah teenida. Finaalis, mille kaotasime, oli põhimõtteline vastasseis linna teise suure elamupiirkonna, Tuulte Roosi, poistega.

Eks kooliski sai jalgpalli mängitud, aga koolidega on tavaliselt niimoodi, et selle peavoolisuuna jalgpalli või korvpalli osas määrab kehalise kasvatuse õpetaja. Paraku oli tegu paadund kossuhundiga, mitte et mulle poleks meeldinud korvpalli mängida, aga jalgpall jäi kogu koolis ikkagi tänu sellele pigem vaeslapse ossa. Kui ise jebida ei viitsinud, siis ei sündinud suurt miskit. Kui just traditsioonilised klassidevahelised kohtumised välja arvata. Minu õppeaasta Inglismaal oli ses mõttes super, et ehkki Frensham Heights Schoolil polnud just miski eesrindlik jalkasats, arvestades, et selle kohta räägiti legende, kuidas meeskond kivis peaga suutis pahatihti kossuskooridele vastavaid kaotusnumbreid välja meelitada, siis uue treeneri tulekuga hakkasid vähemasti regulaarselt toimuma jalkatrennid.

Pole vist vaja tegelikult väga mainidagi, et jalkakultuur Inglismaal on midagi sootuks muud kui siin. Samas see ei tähenda seda, et treeningud kui sellised oleksid mingi veri, higi ja pisarad. Ok, eks jalgu sai ikka aegajalt kriimustatud ja higigi valatud, aga treeningud olid nauditavad ja pigem mängulised kui füüsiliselt liialt kurnavad. Ja mis peamine pluss – meeskonnavaim oli tugev ja mängida sai päris muru peal. First 11, nagu meie äärmiselt rahvusvahelist tiimi kutsuti, tegi võrreldes eelnenud hooaegadega tublisid edusamme, suudeti piirkonna koolide liigas päris paljusid vastaseid võita ning mõningatele ka kaotada, eelkõige nn 6th form kolledžitele, kus inimesed just liiga palju õppimisele nagunii ei keskendunud. Meie meeskonnas oli poolakaid, austraallane, sakslasi, hiinlasi, venelasi, loomulikult inglasi ja šotlasi ning minu enda näol ka üks eestlane. Mängisin ma peamiselt keskpooliku positsiooni, mis oli toona vähe lihtsam, kuna olin alles suitsetamisega kergelt tutvust teinud ja võhma nii kaitsesse kui ründesse joosta jagus. Minu säravaim hetk Inglismaa jalgpallikarjääris saabus ühes kodumängus, kus suutsin nurgalöögist tulnud palli peaga jõuliselt oma 6-7 meetrilt väravasse suunata. Ma ei liialda, kui ütlen, et järgmisel hommikul sööklas olles tulid nii mõnedki kaasa arvatud kooli õppealajuhataja mind kättpidi tänama ja kiitma. Sealne suhtumine jalgpalli on ikka tõesti midagi muud. Tehnika ja oskuste mõttes oli see õppeaasta Inglismaal loomulikult asendamatu, ega sellest enam tänaseks suurt midagi alles pole, aga selle võin kanda juba oma laiskuse arvele.

Igatahes, Inglismaalt tagasi tulles tundus, et pea esimest korda oli võimalus ka koduses koolis jalgpalli mängida normaalselt. Saime teiste Kuressaare koolidega mõõtu võtta ja õnnestus lausa koolispordiliidu meistrikatele ennast kaubelda. Pärnus toimunud turniiri väljak ei kannatanud muidugi kriitikat ning ilmselt mäletavad kõik tüübid meie satsist, milline porno see oli, mitte keegi ei naasnud tervete jalgadega. Ometigi saime III koha ja kui ma ei eksi, siis meie väravavaht Mihkel Aksalu, kelle nimi tutvustamist ei vaja, sai igati teenitult võistkonna parima mängija auhinna.

Pärast keskkooli lõpetamist sai mo “jalgpallurikarjäär” mõningase tagasilöögi, kuna ülikoolis mängisime peamiselt kevaditi siis kui oli vaja võimuteadlaste vahelises kohtumises osaleda. Oma viga loomulikult, et miskit trenni ei otsinud, kus oleks aktiivsemalt saanud kaasa lüüa. Aga eks see olegi jäänud üheks toredaks hobiks siiani, viimasel ajal olen küll peamiselt oma laiskuse tagajärjel järjest vähem oma koduklubi Pirita Reliikvia treeningutele ja mängudele sattunud, aga armastus jalgpalli vastu pole kuskile kadunud.

Selle aasta juuni lõpus avanes suurepärane võimalus koos Pädaste Mõisa Alexander restoraniga lüüa kaasa ühel vahval turniiril Kopenhaagenis. FoodBalli nimeline heategevusturniir tõi pallimurule kokku Skandinaaviamaade restoranide kokad/restoranitöötajad ja kuidagimoodi sattusime ka oma meeskonnaga sinna osalema. Kogu üritus oli väga muhe ja sõbralik, ühendades heategevuslikel eesmärkidel hulga inimesi, kes armastavad nii süüa teha kui jalgpalli mängida. Mängude ja taseme põhjal võis küll oletada, kes millele rohkem keskendub, aga see selleks. Igatahes kasvas meil juba enne Kopenhaagenisse lendu mõte isegi midagi seesugust korraldada. Tuua kokku kokad ja restoranitöötajad, et pidada heategevuslikel eesmärkidel maha üks muhe jalkaturniir, et toetada tervislikust ja heast koolitoidust lugupidava väikese Rosma Johannese kooli ja lasteaia söökla sisustamist. Ja tundub, et just nii lähebki sel pühapäeval, 25. septembril, kell 12, Snelli staadionil.

Tunnistan, et olen selle turniiri pärast päris elevil. Eks see ole meil esimene kord midagi sellist korraldada, kuid loodetavasti saab sellest üks kena turniir, mis muutub toredaks traditsiooniks. Ma ei taha öelda, et jalgpall on parem kui seks, aga mõnikord võiks hea mängu nimel seksimata jätta küll.