Mul on viimasel ajal järjest enam tunne, et mul on midagi viga. Võimalik, et see on tingitud sellest, et minus on süvenenud arusaamine, et ilmselt saan ma pea iga päev asjadest valesti aru. Valesti aru saamine ei saa olla tekkinud sellest, et ma eesti keelt ei mõista – selle olen põhjuste hulgast välistanud. Nähtavasti on põhjused milleski muus. Suure tõenäosusega olen ma lihtsalt liiga rumal, et aduda ja mõista neid tarkuseteri, skeeme ja strateegiaid, mida meie valitsejad ülevalt mäeotsast jutlustavad. Jumala õnn on see, et ma pole päris ainus rumal, mõned on veel.

Tegelikult võib vist vähemasti sellegi üle head meelt tunda, et inimesed, kes on rahva hääli lunides paika saanud, võtavad vaevaks öelda, et üks või teine, kes asjadest päris õigesti aru ei saa, rumalat juttu ajab või siis kinnitada, et üks või teine arvamus on „täielik jama“. Nii ei jää vähemasti kahtlust, et äkki ma olen siiski oma lihtsat talupojamõistust kasutades millestki õigesti aru saanud. Sest kui sulle ikka päevast päeva tehakse ülalt selgeks, et oled asjust valesti aru saanud ja tegelikult on asjad hoopis teistmoodi kui tundub ja et see kaamel polegi tegelikult kaamel, siis no mida sa ikka pikalt vastu kärgid. Keda see inimene siis üldse uskuda saab, kui mitte neid, keda ta on usaldanud endi üle valitsema.

 

Nii me siis olemegi situatsioonis, kus Eesti kui üks madalaima sissetulekuga ja SKP-ga riike Euroopa Liidus on andnud võimaluse mängida tõenäosusega, et praktiliselt kolmandiku jagu meie tänasest riigieelarvest oleme lubanud riigile, mis lolli järjekindlusega on üle oma jõu elanud. Tunnistan ausalt, et ma ei tea rahandusest mitte kottigi, suure tõenäosusega ei tea ka iga teine eestlane. Veelvähem on arusaadav kogu skeem, miks, millal, kuidas ja kui palju Kreekale lubatakse. Miks? Sest olgem ausad, tegelikult pole ju riigivalitsejatest mitte keegi vaevunud andma muid arusaadavaid põhjendusi, kui et me peame solidaarsed olema ja me ei hakka jänest sõitma; majandusel on positiivset sõnumit vaja jne. Lisaks sellele püütakse stresi ja skepsist plaani suhtes leevendada puise retoorikaga, et ‘tegelikult garantii pole reaalne raha ja et isegi viletsa stsenaariumi korral käime reaalselt vähem raha välja’. Kõik majanduse ja finantsmaailmaga vähemasti nime -ja positsiooni järgi kursis olevad inimesed, kes vastupidist on julenud väita, on meie riigivalitsejate arvates asjadest valesti aru saanud, ei mõista, ei tea, pole kursis või ajavad lihtsalt jama. Selline ongi meie valitsuse kahepoolne kommunikatsioon ja arusaamine ühiskondlikust dialoogist – üks pool räägib nagu asjad on ja teine osapool kuulab. Ja kui kuulda ei taha võtta, on kõige lihtsam taktika need inimesed lollideks ja hulludeks tembeldada. Ütlen ausalt – mulle sellest ei piisa! Mulle ei piisa, et meie riigi valitsejad ei võta vaevaks põhjendada ega selgitada. See tekitab minus küsimusi, et kes seda riiki siis õigupoolest juhib? Kas olulisem on püüda olukorda selgitada oma riigi kodanikele või püüda iga hinna eest ajada taga mingit abstraktset solidaarsust. Just täpselt selliselt võiks seda solidaarsust euroopamoodi iseloomustada küll, sõnaga abstraktne ja variserlik. Meil kuulutatakse seda söögi alla ja söögi peale, aga ma tahaks seda solidaarsust näha siin, oma koduväravas – et meie riigiisad oleksid esmajärjekorras solidaarsed oma rahvaga ja mitte valikuliselt. Kuid ei, nii suur rutt oli Euroopasse kiirustamisega, et see unustati sootuks.

Ma tean, et valitsejad peavad aegajalt tegema ebapopulaarseid otsuseid, selgrootuid ja munadeta riigivalitseijaid pole kellelegi vaja. Millegipärast tundub, et seda selgroogu näidatakse vaid oma rahvaga suheldes. Selge on see, et me ei dikteeri vestlust meie riigipiiridest väljas. Me võiks olla siis kasvõi nagu siil Kalevipojas, kes moka otsastki paotaks, kuidas võiks toimida ja teha, pidades eelkõige silmas oma rahva huvisid. Ja kui nad leiavad, et just 2 miljardi euro garanteerimine paljuski ise oma hädades süüdi olevale Kreekale meie endi huvides on, siis põhjendagu, sest mulle ja ma arvan, et ka paljudele teistele ei jõua see kohale.

Kreeka ei oleks üleüldse tohtinud euroala liikmeks saada, aga kuidagimoodi suutsid need ouzot kulistavad lõunaeurooplased heausklikele koti pähe tõmmata, samal ajal teades, et nad ei ole ka hoolimata vägivaldsetest ponnistustest eurot väärt – aga nende puhul toimis stsenaarium suht sarnaselt nagu meil siin – mindi kasvõi läbi halli kivi, et see neetud raha käibele saada, lubades sarnaselt helget tulevikku, stabiilsust ja mida kõike veel. Eks neil mõni helgem aasta oli ka ikka vahepeal. 2009. aastaks oli riigivõlg kasvanud pea 300 miljardi euroni. Süüta pole ka pangad, mis kogu seda ouzo joomist ja bailatamist finantseerisid – selle hulka võib arvata kasvõi 2004. aastal toimunud olümpiamängud, nüüd ajavad pangad käed püsti ja karjuvad appi – veits hilja pole või? Pärast iga pidu saabub aga tavaliselt pohmelus. Kreeklased olid aga sellel peol juba täiesti kontrolli alt väljuda lasknud ja pohmelus, nagu näeme tänasel päeval, on peadlõhestav. Nüüd siis peavad kõrvalseisjad aspiriini ulatama ja lootma, et see mõjub nii nagu peab, mitte ei tekita sõltuvust.

Kreekal on juba nagunii mitmete miljardite ulatuses halvaks läinud laene. Ning pankasid, kes tänu Kreeka kriisile ja võimalikele sarnastele olukordadele Itaalias, Portugalis ja Iirimaal uppi lendaks on rohkem kui 20. Minu talupojamõistusele tundub, et me tasume mingist totrast solidaarsus printsiibist lähtuvalt võõrast võlga. Eurost on turvavõrgu asemel saanud meie jaoks püünis. Eks aeg annab arutust, kas see 2 miljardit eurot peletab ämblikud meist eemale või andsid meie valitsejad tõesti priitahtlikult loa neil meid verest tühjaks imeda. Selle ilusa eurosolidaarsuse nimel. Täna joon ouzot.