Kõikvõimalik haridusega seonduv on Eestis alati üks põletavamaid ja intrigeerivamaid teemasid olnud, vähemasti niimoodi mulle tundub. Eks see ole ka omamoodi mõistetav – ühel või teisel moel oleme me sellega ju praktiliselt kõik seotud. Kes vahetult – olles õpetaja või õpilane, kes kaudsemalt, olles kooliõpilase või tudengi lapsevanem või kellel on tutvusringkonnas õpetajaid ning eks koolis ole ju pea igaüks käinud. Seoseid koolielu ja haridusega võibki ilmselt tooma jääda. See on väga üldine teema, rääkimata sellest, et see on ka teatud määral rahvusliku uhkusega seotud – peame end ju paljude teistega võrreldes hästi haritud ja kultuurseks rahvaks ning soovime end ikka ja jälle kõikidele eeskujuks tuua.
Olen tänu oma pedagoogist emale olnud kooliteemadega tahes tahtmata seotud juba sellest ajast kui ma veel lasteaias käisin – eks siis sai peale lasteaia päeva lõppu ikka ema juurde kooli mindud ja kuskil tagumises pingis vaikselt istutud ja uudistatud, kuidas suured poisid ja tüdrukud tarkust taga ajavad. Toona käis õppetöö veel lausa kahes vahetuses, koolivormid olid kohustuslikud ja kõikjal lendus tindi mõrkjas-keemilist aroomi. Suured robustsed lauaklappidega puupingid peitsid endas õpikuid ja töövihikuid, kindlasti oli seal ka mõni kuivatuspaber, millega oma streikivat sulge taas elule aidata ilma, et oma sõrmi ja seeläbi ka vihikuid lootusetult ära määriks.
Ja siis läksin ma ise kooli…
Ajad on võrreldes sellega päris korralikult muutunud, rääkimata neist aegadest, kui ma lasteaiajuntsust spektaatorina klassiruumis suu ammuli vahtisin.
Eks ajad ole hariduse jaoks olnud ärevad ju üsna tihti. Ehkki haridus kui selline peab ajaga kaasas käima, olema progresseeruv ja kestlik, vahendama ajastukohaseid teadmisi, ei saa mina küll nõustuda sellega, et Eestis on haridusvaldkonnast kujunenud katsepolügon. Erinevalt majandusest, kus subjektideks on numbrid ja arvud, millega mahhineerimine on tunduvalt külmem ja emotsioonidevabam, peavad hariduslike katsetuste tagajärgedega pea alati hakkama saama päris lihast ja luust inimesed. Ja haridus peaasjalikult just seetõttu tundlik teema. Reforme ja muutusi on vaja, kuid viimasel ajal tundub, et nii mitmeidki asju tehakse üpris küüniliselt lihtsalt sellepärast, et haridusküsimustega tegelevas ministeeriumi eesotsas on minister, kes igal sammul püüab oma eksistentsi õigustada. Haridusvaldkonna praktikuid on vähevõitu, kuid juhte ja „visionääre“, kes oletavad, kuidas asjad võiksid käia, (vähemasti teoorias ja paberil) on omajagu. Sest kuidas muidu küpsevad mõtted sellest, et 220 gümnaasiumi asemel võiks neid jääda vaid 54. Sama ehe on ka Haridusministeeriumi ja seal eesotsas prokrastineeriva ministri saamatus õppetoetuste süsteemi väljatöötamise ja tasuta ülikoolihariduse osas, rääkimata uue õppekava rakendamisest, mis on algusest peale olnud läbimõtlemata ja planeerimata – eriti näotu on see, et ka selle eest juhiti ministeeriumist tuli just koolide ja pedagoogide peale, et see on nende viga, et nad hakkama ei saa selle poolikult teostatud õppekava rakendamisega. See on ehk veitsa võimendatud, aga mo meelest võrdub samaga, kui anda rallisõitjale masin, millel on juppe puudu ja siis kästakse tal lihtsalt leidlik olla selle auto juhtimisel ja dai pohh kui hakkama ei saa, see on siis juba tema viga!??
Tõmban endale siinkohal praegu ise igaks juhuks vett ja oletan, et ilmselt ma lihtsalt ei saa aru, miks peavad ministeeriumi asjapulgad hakkama juurdlema ja leiutama mingi uue süsteemi loomise osas, samal ajal kui mujal Euroopas on toimivad süsteemid õppetoetuste ja hariduse maksustamise osas juba ammuilma loodud. Samas näitavad sellised liikumised üpris ilmekalt Eesti poliitikale omast toimimist – tekitame probleemi ja asume seda ise lahendama, pärast lööme endale ausamba püsti ja praalime. Õppetoetuste suurus on viimaste aastate jooksul mo teada püsinud praktiliselt muutumatuna. Samas kirutakse seda, et tudengid ei keskendu piisavalt õppetööle ja käivad õppetöö kõrvalt tööl. See ei ole minu meelest taunimist väärt olukord, aga kahjuks on see paljude puhul väljapääsmatu. Selle asemel, et tudengeid hurjutada, võiks ometi pöörata pilgu süsteemi suunas, mis seesuguseid protsesse juhtima peaks, kuid kõigi nende aastate jooksul sellega pädevalt hakkama pole saanud. Mõnel pool nimetataks seda haldussuutmatuseks. Aga mitte siin – siin on probleemi juured pigem koolides, tudengites, pedagoogides. Meie süsteem ja mitte ainult haridusministeerium on niivõrd silmakirjalik, et öeldakse üht, tehakse teist ja mõeldakse kolmandat. Loomulikult ministri agendaga läheb see hästi kokku, ega ta kartnud sellest ju ka avalikult kirjutada. Teatud olukordades on vassimine lubatud. Süüdlasti otsitakse alati väljaspoolt süsteemi
Viimastel nädalatel on haridusvaldkonna number üks teema olnud õpetajate palgad. Rahast rääkimine on valulik pea igale valdkonnale. Aga olen tähele pannud ühte kummalist ilmingut, et õpetajate palkadest rääkimisel, ronivad oma kivide alt välja poemüüjad ja koristajad, kes siis asuvad usinalt kurtma, et nemad saavad ju veel vähem palka. See tegelikult peegeldab mo meelest veidi ka teatud osa ühiskonna suhtumist neisse, kes on päris suures osas vastutavad selle eest, et riigi tulevik täitsa hukka ei saaks. See näitabki, et mõnede arvates kuulub õpetaja samale pulgale poemüüja ja koristajaga. Selles plaanis pole väga palju meie ühiskonnas muutunud, et ei saada aru inimeste vastutusastmest. Liidu ajal sai ka hea lüpsja rohkem palka kui õpetaja. Tolle riigi prioriteedid olid sellised – tundub, et me pole sellest punktist väga palju kaugemale liikunud kahjuks.
Mul on kohati hea meel, et õpetajad ja haridustöötajad meelt avaldamas käisid, kuid kui ma lugesin , kuidas meie peaminister klaasistunud pilgul taas oma tavapärase eneseõigustusi täis mantraga lagedale tuli, kehitasin õlgu ja sain aru, et sellest pehmest meeleavaldusest pole kottigi kasu. Revolutsiooni ei tehta siidikinnastes, eriti sellises riigis nagu meil on. Ma ei kutsu kedagi üles vägivallale, aga elu on näidanud, et elevandiluust torni elanikke mingite mutukate kisa ei morjenda, hea kui seda üldse sinna kuulda on. Koolijütsina tuli aeg ajalt inimeste tähelepanu saamiseks ikka kivi aknasse visata.
