Kodusesse Kuressaare linna on alati hea ikka ja jälle minna, ringi jalutada, nautida klapid peas linnapargi suurepärast rahu, vaadata, mis on muutunud, mis mitte ning kuskil hubases kohvikus üks mõnus kohvi juua, õhtul sauna teha ja õlut juua. Eksole,  kõlab nagu spa paketti nautiva vanaldase soome turisti päevakava ilma protseduurideta.

Ehkki ma tunnen oma kodulinna üle uhkust ja olen endiselt veendumusel, et Kuressaare on ilmselt Eestis üks parimaid paiku, kus elada, siis aeg ajalt kodus käies nendin ma taas, et mõne kandi pealt on Kuressaare ikka provints mis provints, selle sõna mitte just kõige paremas tähenduses. Aga ilmselt on asi minus, kes ma eeldan, et inimesed kasvavad ja maitsed muutuvad ja toimub mingi üleüldine areng.

Sellest ajast kui ma peale keskkooli lõppu Kuressaarest lahkusin, sinna mõneks ajaks naasin ja siis taas ära läksin, ei ole Kuressaare ööelus suurt miskit muutunud. Kultuurilises plaanis küll, arvestades regulaarselt toimuvaid jazz -ja muid kontserte, samuti Sadhu jämmi, mis on tõesti täiesti vaimustav ja arvestatav ettevõtmine sellises väikeses kohas nagu seda Kuressaare on. Aga see on paraku kahjuks vaid väga harv ja väike osa sellest, mida linnas nädalavahetuse õhtuti ette on võimalik võtta. Kui pealinna klubide virrvarr lööb silme eest kirjuks ning pakub žanriliselt läbi teatud ürituste ja sündmuste lausa väga peenikest nišimaitset, siis Kuressaares on juba aastaid prevaleerinud peaasjalikult raadio. Miks ma ütlen raadio? Sest tegelikult võib inimene samahästi kodus mõne kommertskanali mängima panna, mõistmaks, et üpris suurel määral playlistid ühtivad. Ja noh, vähemasti minu arvates on muusika see, mis klubis loeb, kui just nii segi ei plaani kammida, et kõrvad enam suurt miskit ei erista, aga just seda peab üks inimene, kes on teismeliseea piinlikkust tekitavast vaibakloppimisest välja kasvanud, Kuressaare klubides tegema.

Kunagi oli linnas kaks klubi, kuniks tänavu aasta üks veel juurde tehti. Ja milleks ikka jalgratast leiutada, nii et tehti samasugune nagu teised kaks juba ees ootasid. Ei, ma ei räägi interjöörist. Kui klubi puhul peaks eelkõige olulist rolli mängima muusikaline interjöör, siis minu pärast toimugu pidu kasvõi mingis kuudis. Ilmselt olen ma mõne koha pealt endiselt idealist ja mõtlen, et ehk tekib ka minu kodulinna üks selline klubi, kus omanik on missiooniks võtnud ka oma nokastunud publikut veidi muusikalises plaanis emmata ja tema hinge eest hoolt kanda. Selle asemel aga lastakse järjekordsel tuhmil moel niigi nokastanud külalisi baarileti ääres veelgi rohkem koorida, samal ajal kui kõlaritest peksab taas mõni koletu ühepäeva popsensatsioon või juba mõni Raadio 3 eetristki välja langenud Metallica pala, millele järgneb oma oskuste ja maitse poolest just mitte kõige teravama DJ kõrvulukustav ‘töstke oma käed üles raffas’. No kamoon, wtf!? Nojah, ega paljude jaoks polegi suurt vahet, neidiseid kes oma jumega teeksid silmad ette ka Osturalli ajal väliputkast müüdavatele grillkanadele leidub jätkuvalt. Leidus 10 aastat tagasi, leidub ka nüüd – kusjuures nad ei pea isegi joomased olema, et klubisse raadiot kuulama tulla, noh, reeglina nad seda siiski vist ikka on. Olgu rahus. On nemad ja on ka paljud teised. Mina kaasaarvatud. See on sunnitud seis ja selle hind, kui tahad Kuressaares klubis jaurata, aga raadiot kuulata ei taha. Mannetu värk, kohati isegi piinlik.

Ma ei taha mingil juhul öelda, et Kuressaares pole ühte sellist klubi vaja, kindlasti on. Aga mitte kolme, praktiliselt identset kohta, kus on sarnane muusikaline kujundus. Sama hästi võiks teha kolm söögikohta, kus on üks ja sama menüü. Kõige kurvem on see, et pole alternatiivi Kuressaare linnas või kui on Jazz del Mari ja Sadhu jämmi näol, siis see on väga harv. Kui minu põlvkond veel kuidagimoodi püüdis seda skenet muuta Kuressaares ja korraldati alternatiivseid üritusi, kus oli tõesti rõhk eriilmelisel muusikal, siis tundub, et praegu pole ühtegi sellist eestvedajat, kes provintsi nädalavahetuse öös toimuva vaibakloppimistuhina sekka suurlinlikku muusikahõngu suudaks tuua. Ehk see muutub. Ma loodan küll siiralt.

A seniks, töstke oma käed ikka körgele üles!

Olen tänu oma pedagoogist emale olnud kooliteemadega tahes tahtmata seotud juba sellest ajast kui ma veel lasteaias käisin – eks siis sai peale lasteaia päeva lõppu ikka ema juurde kooli mindud ja kuskil tagumises pingis vaikselt istutud ja uudistatud, kuidas suured poisid ja tüdrukud tarkust taga ajavad. Toona käis õppetöö veel lausa kahes vahetuses, koolivormid olid kohustuslikud ja kõikjal lendus tindi mõrkjas-keemilist aroomi. Suured robustsed lauaklappidega puupingid peitsid endas õpikuid ja töövihikuid, kindlasti oli seal ka mõni kuivatuspaber, millega oma streikivat sulge taas elule aidata ilma, et oma sõrmi ja seeläbi ka vihikuid lootusetult ära määriks.

Ja siis läksin ma ise kooli…

Ajad on võrreldes sellega päris korralikult muutunud, rääkimata neist aegadest, kui ma lasteaiajuntsust spektaatorina klassiruumis suu ammuli vahtisin.

Eks ajad ole hariduse jaoks olnud ärevad ju üsna tihti. Ehkki haridus kui selline peab ajaga kaasas käima, olema progresseeruv ja kestlik, vahendama ajastukohaseid teadmisi, ei saa mina küll nõustuda sellega, et Eestis on haridusvaldkonnast kujunenud katsepolügon. Erinevalt majandusest, kus subjektideks on numbrid ja arvud, millega mahhineerimine on tunduvalt külmem ja emotsioonidevabam, peavad hariduslike katsetuste tagajärgedega pea alati hakkama saama päris lihast ja luust inimesed. Ja haridus peaasjalikult just seetõttu tundlik teema. Reforme ja muutusi on vaja, kuid viimasel ajal tundub, et nii mitmeidki asju tehakse üpris küüniliselt lihtsalt sellepärast, et haridusküsimustega tegelevas ministeeriumi eesotsas on minister, kes igal sammul püüab oma eksistentsi õigustada. Haridusvaldkonna praktikuid on vähevõitu, kuid juhte ja „visionääre“, kes oletavad, kuidas asjad võiksid käia, (vähemasti teoorias ja paberil) on omajagu. Sest kuidas muidu küpsevad mõtted sellest, et 220 gümnaasiumi asemel võiks neid jääda vaid 54. Sama ehe on ka Haridusministeeriumi ja seal eesotsas prokrastineeriva ministri saamatus õppetoetuste süsteemi väljatöötamise ja tasuta ülikoolihariduse osas, rääkimata uue õppekava rakendamisest, mis on algusest peale olnud läbimõtlemata ja planeerimata – eriti näotu on see, et ka selle eest juhiti ministeeriumist tuli just koolide ja pedagoogide peale, et see on nende viga, et nad hakkama ei saa selle poolikult teostatud õppekava rakendamisega. See on ehk veitsa võimendatud, aga mo meelest võrdub samaga, kui anda rallisõitjale masin, millel on juppe puudu ja siis kästakse tal lihtsalt leidlik olla selle auto juhtimisel ja dai pohh kui hakkama ei saa, see on siis juba tema viga!??

Tõmban endale siinkohal praegu ise igaks juhuks vett ja oletan, et ilmselt ma lihtsalt ei saa aru, miks peavad ministeeriumi asjapulgad hakkama juurdlema ja leiutama mingi uue süsteemi loomise osas, samal ajal kui mujal Euroopas on toimivad süsteemid õppetoetuste ja hariduse maksustamise osas juba ammuilma loodud. Samas näitavad sellised liikumised üpris ilmekalt Eesti poliitikale omast toimimist – tekitame probleemi ja asume seda ise lahendama, pärast lööme endale ausamba püsti ja praalime. Õppetoetuste suurus on viimaste aastate jooksul mo teada püsinud praktiliselt muutumatuna. Samas kirutakse seda, et tudengid ei keskendu piisavalt õppetööle ja käivad õppetöö kõrvalt tööl. See ei ole minu meelest taunimist väärt olukord, aga kahjuks on see paljude puhul väljapääsmatu. Selle asemel, et tudengeid hurjutada, võiks ometi pöörata pilgu süsteemi suunas, mis seesuguseid protsesse juhtima peaks, kuid kõigi nende aastate jooksul sellega pädevalt hakkama pole saanud. Mõnel pool nimetataks seda haldussuutmatuseks. Aga mitte siin – siin on probleemi juured pigem koolides, tudengites, pedagoogides. Meie süsteem ja mitte ainult haridusministeerium on niivõrd silmakirjalik, et öeldakse üht, tehakse teist ja mõeldakse kolmandat. Loomulikult ministri agendaga läheb see hästi kokku, ega ta kartnud sellest ju ka avalikult kirjutada. Teatud olukordades on vassimine lubatud. Süüdlasti otsitakse alati väljaspoolt süsteemi

Viimastel nädalatel on haridusvaldkonna number üks teema olnud õpetajate palgad. Rahast rääkimine on valulik pea igale valdkonnale. Aga olen tähele pannud ühte kummalist ilmingut, et õpetajate palkadest rääkimisel, ronivad oma kivide alt välja poemüüjad ja koristajad, kes siis asuvad usinalt kurtma, et nemad saavad ju veel vähem palka. See tegelikult peegeldab mo meelest veidi ka teatud osa ühiskonna suhtumist neisse, kes on päris suures osas vastutavad selle eest, et riigi tulevik täitsa hukka ei saaks. See näitabki, et mõnede arvates kuulub õpetaja samale pulgale poemüüja ja koristajaga. Selles plaanis pole väga palju meie ühiskonnas muutunud, et ei saada aru inimeste vastutusastmest. Liidu ajal sai ka hea lüpsja rohkem palka kui õpetaja. Tolle riigi prioriteedid olid sellised – tundub, et me pole sellest punktist väga palju kaugemale liikunud kahjuks.

Mul on kohati hea meel, et õpetajad ja haridustöötajad meelt avaldamas käisid, kuid kui ma lugesin , kuidas meie peaminister klaasistunud pilgul taas oma tavapärase eneseõigustusi täis mantraga lagedale tuli, kehitasin õlgu ja sain aru, et sellest pehmest meeleavaldusest pole kottigi kasu. Revolutsiooni ei tehta siidikinnastes, eriti sellises riigis nagu meil on. Ma ei kutsu kedagi üles vägivallale, aga elu on näidanud, et elevandiluust torni elanikke mingite mutukate kisa ei morjenda, hea kui seda üldse sinna kuulda on. Koolijütsina tuli aeg ajalt inimeste tähelepanu saamiseks ikka kivi aknasse visata.

Tegelikult võib vist vähemasti sellegi üle head meelt tunda, et inimesed, kes on rahva hääli lunides paika saanud, võtavad vaevaks öelda, et üks või teine, kes asjadest päris õigesti aru ei saa, rumalat juttu ajab või siis kinnitada, et üks või teine arvamus on „täielik jama“. Nii ei jää vähemasti kahtlust, et äkki ma olen siiski oma lihtsat talupojamõistust kasutades millestki õigesti aru saanud. Sest kui sulle ikka päevast päeva tehakse ülalt selgeks, et oled asjust valesti aru saanud ja tegelikult on asjad hoopis teistmoodi kui tundub ja et see kaamel polegi tegelikult kaamel, siis no mida sa ikka pikalt vastu kärgid. Keda see inimene siis üldse uskuda saab, kui mitte neid, keda ta on usaldanud endi üle valitsema.

Nii me siis olemegi situatsioonis, kus Eesti kui üks madalaima sissetulekuga ja SKP-ga riike Euroopa Liidus on andnud võimaluse mängida tõenäosusega, et praktiliselt kolmandiku jagu meie tänasest riigieelarvest oleme lubanud riigile, mis lolli järjekindlusega on üle oma jõu elanud. Tunnistan ausalt, et ma ei tea rahandusest mitte kottigi, suure tõenäosusega ei tea ka iga teine eestlane. Veelvähem on arusaadav kogu skeem, miks, millal, kuidas ja kui palju Kreekale lubatakse. Miks? Sest olgem ausad, tegelikult pole ju riigivalitsejatest mitte keegi vaevunud andma muid arusaadavaid põhjendusi, kui et me peame solidaarsed olema ja me ei hakka jänest sõitma; majandusel on positiivset sõnumit vaja jne. Lisaks sellele püütakse stresi ja skepsist plaani suhtes leevendada puise retoorikaga, et ‘tegelikult garantii pole reaalne raha ja et isegi viletsa stsenaariumi korral käime reaalselt vähem raha välja’. Kõik majanduse ja finantsmaailmaga vähemasti nime -ja positsiooni järgi kursis olevad inimesed, kes vastupidist on julenud väita, on meie riigivalitsejate arvates asjadest valesti aru saanud, ei mõista, ei tea, pole kursis või ajavad lihtsalt jama. Selline ongi meie valitsuse kahepoolne kommunikatsioon ja arusaamine ühiskondlikust dialoogist – üks pool räägib nagu asjad on ja teine osapool kuulab. Ja kui kuulda ei taha võtta, on kõige lihtsam taktika need inimesed lollideks ja hulludeks tembeldada. Ütlen ausalt – mulle sellest ei piisa! Mulle ei piisa, et meie riigi valitsejad ei võta vaevaks põhjendada ega selgitada. See tekitab minus küsimusi, et kes seda riiki siis õigupoolest juhib? Kas olulisem on püüda olukorda selgitada oma riigi kodanikele või püüda iga hinna eest ajada taga mingit abstraktset solidaarsust. Just täpselt selliselt võiks seda solidaarsust euroopamoodi iseloomustada küll, sõnaga abstraktne ja variserlik. Meil kuulutatakse seda söögi alla ja söögi peale, aga ma tahaks seda solidaarsust näha siin, oma koduväravas – et meie riigiisad oleksid esmajärjekorras solidaarsed oma rahvaga ja mitte valikuliselt. Kuid ei, nii suur rutt oli Euroopasse kiirustamisega, et see unustati sootuks.

Ma tean, et valitsejad peavad aegajalt tegema ebapopulaarseid otsuseid, selgrootuid ja munadeta riigivalitseijaid pole kellelegi vaja. Millegipärast tundub, et seda selgroogu näidatakse vaid oma rahvaga suheldes. Selge on see, et me ei dikteeri vestlust meie riigipiiridest väljas. Me võiks olla siis kasvõi nagu siil Kalevipojas, kes moka otsastki paotaks, kuidas võiks toimida ja teha, pidades eelkõige silmas oma rahva huvisid. Ja kui nad leiavad, et just 2 miljardi euro garanteerimine paljuski ise oma hädades süüdi olevale Kreekale meie endi huvides on, siis põhjendagu, sest mulle ja ma arvan, et ka paljudele teistele ei jõua see kohale.

Kreeka ei oleks üleüldse tohtinud euroala liikmeks saada, aga kuidagimoodi suutsid need ouzot kulistavad lõunaeurooplased heausklikele koti pähe tõmmata, samal ajal teades, et nad ei ole ka hoolimata vägivaldsetest ponnistustest eurot väärt – aga nende puhul toimis stsenaarium suht sarnaselt nagu meil siin – mindi kasvõi läbi halli kivi, et see neetud raha käibele saada, lubades sarnaselt helget tulevikku, stabiilsust ja mida kõike veel. Eks neil mõni helgem aasta oli ka ikka vahepeal. 2009. aastaks oli riigivõlg kasvanud pea 300 miljardi euroni. Süüta pole ka pangad, mis kogu seda ouzo joomist ja bailatamist finantseerisid – selle hulka võib arvata kasvõi 2004. aastal toimunud olümpiamängud, nüüd ajavad pangad käed püsti ja karjuvad appi – veits hilja pole või? Pärast iga pidu saabub aga tavaliselt pohmelus. Kreeklased olid aga sellel peol juba täiesti kontrolli alt väljuda lasknud ja pohmelus, nagu näeme tänasel päeval, on peadlõhestav. Nüüd siis peavad kõrvalseisjad aspiriini ulatama ja lootma, et see mõjub nii nagu peab, mitte ei tekita sõltuvust.

Kreekal on juba nagunii mitmete miljardite ulatuses halvaks läinud laene. Ning pankasid, kes tänu Kreeka kriisile ja võimalikele sarnastele olukordadele Itaalias, Portugalis ja Iirimaal uppi lendaks on rohkem kui 20. Minu talupojamõistusele tundub, et me tasume mingist totrast solidaarsus printsiibist lähtuvalt võõrast võlga. Eurost on turvavõrgu asemel saanud meie jaoks püünis. Eks aeg annab arutust, kas see 2 miljardit eurot peletab ämblikud meist eemale või andsid meie valitsejad tõesti priitahtlikult loa neil meid verest tühjaks imeda. Selle ilusa eurosolidaarsuse nimel. Täna joon ouzot.

Ma ei ole väga kindel, millal ma jalgpalli kui spordiala endale teadvustama hakkasin. Küllap on see juba väiksest peale olnud selline suht igapäevane asi, millega väiksed poisid mänguväljakul oma aega sisustavad. Mäletan, et olin vist 4 aastane, kui oma puumajas asuvast ühetoalisest köögiga korterist ühes Kingissepa agulis palju uhkemasse uusrajoonis asuvasse kolmetoalisesse korterisse kolisime. Ega seal esiti väga palju teisi jõnglasi polnud või kui ka oli, siis ega sõprussidemeid kohe ei loodud või ma lihtsalt ei mäleta. No igatahes ei kestnud selline olek kaua ja meie kortermajade hoovi Ida-Niidus tekkis mänguväljak – õnneks oli mänguväljaku loojatel piisavalt mõistust jätta alles ka piisavalt suur muruplats, mis oli toonastele Ida-Niidu jõnglastele hea koht, kus oma oskusi harjutada. Tavapärane rutiin suvalisel päeval oli see, et kui õues tuias ringi ainult neli tüüpi, siis mängiti Ruutu või siis Viite miinust, kuigi viimane nimetatu oli selline täielik no brainer, mistõttu mängiti Ruutu mõnikord isegi sellisel juhul, kui sattusime õue ainult kolmekesi. Siis võttis mõni väledam ja osavam vanem poiss lihtsalt kaks ruutu. Lihtne. Tavaliselt ei kestnud Ruudu mängimine liiga kaua, sest pikapeale rahvast kogunes nii meie hoovist kui tihtipeale ka naaberhoovidest, et pidada maha üks korralik jalkalahing. Eks mina ja nii mõnedki teised poisid olid esiti selline paras kahuriliha, keda kaitsejoonele paigutada, sest kes see ikka tahtis nii väga, et pudinad ründefaasis soperdama tuleksid. Ega meil seal ju õigeid väravaid polnud, neid asendasid postideks pandud dolomiidikamakad, mis mänguväljaku aia küljest olid ära murdunud ja muud sodi. Üks värav oli aga kriidiga joonistatud garaaži seinale. Tühja kah, meile käis see küll. Päris väljakul mängimine oli pigem luksus, mida juhtus harva.

Omamoodi murrang minu ja jalgpalli suhtes toimus 1994. aastal, kui USAs toimus jalgpalli MM. Pean seda siiani selleks daatumiks, mil teadlikumalt hakkasin jalgpalli vaatama. Loomulikult oli see äärmiselt suur sündmus kõigi meie hoovi poiste jaoks. Kui varem oli hoovis leidunud mõni Pele ja paar Maradonat, siis nüüd sigines jalgpalliaabitsasse hulgaliselt uusi nimesid, aga ka muid spetsiifilisi termineid nagu suluseis või penalti. Meie hoovi oli paljuski tänu sellele MM’ile tabanud tõeline jalgpallihullus, me vist mängisime tol suvel praktiliselt iga päev ja õhtu vutti ja rahvast kogunes oi kui palju. Mõnikord olime sunnitud lausa mitmes vahetuses mängima.

Mäletan, et toona oli Kuressaares suviti populaarne jalkaturniir nimega Tip-Tap, mida peeti Kuressaare linnastaadionil. See oli minusuguste poisikluttide jaoks päris suur asi. Olin superlöödud, kui meie hoovi vanemad poisid ka ühel suvel otsustasid turniiril osaleda ja mind võistkonda ei võtnud. Nii ma siis passisin hoovis ja kõksisin omaette, mul polnud siis isegi päris jalgpalli, mistõttu pidin läbiajama polümeri kummist kossupalliga. Hoolimata sellest, et ma veits solvukas olin, et mind mängima ei võetud, ootasin ma oma hoovi poisse pärast iga turniiri mängu tagasi, et kuulda kuidas neil läks. Ei mäletagi, mitmendaks nad lõpuks platseerusid. Igatahes, järgmisel suvel olin ma satsis kirjas. Mängisin kaitses ja meil läks üpris hästi. Selle tunnistajaks on siiamaani kuskil kodus vedelev klaasvaagen, mis teise koha eest anti. Paar kaarti suutsin kah teenida. Finaalis, mille kaotasime, oli põhimõtteline vastasseis linna teise suure elamupiirkonna, Tuulte Roosi, poistega.

Eks kooliski sai jalgpalli mängitud, aga koolidega on tavaliselt niimoodi, et selle peavoolisuuna jalgpalli või korvpalli osas määrab kehalise kasvatuse õpetaja. Paraku oli tegu paadund kossuhundiga, mitte et mulle poleks meeldinud korvpalli mängida, aga jalgpall jäi kogu koolis ikkagi tänu sellele pigem vaeslapse ossa. Kui ise jebida ei viitsinud, siis ei sündinud suurt miskit. Kui just traditsioonilised klassidevahelised kohtumised välja arvata. Minu õppeaasta Inglismaal oli ses mõttes super, et ehkki Frensham Heights Schoolil polnud just miski eesrindlik jalkasats, arvestades, et selle kohta räägiti legende, kuidas meeskond kivis peaga suutis pahatihti kossuskooridele vastavaid kaotusnumbreid välja meelitada, siis uue treeneri tulekuga hakkasid vähemasti regulaarselt toimuma jalkatrennid.

Pole vist vaja tegelikult väga mainidagi, et jalkakultuur Inglismaal on midagi sootuks muud kui siin. Samas see ei tähenda seda, et treeningud kui sellised oleksid mingi veri, higi ja pisarad. Ok, eks jalgu sai ikka aegajalt kriimustatud ja higigi valatud, aga treeningud olid nauditavad ja pigem mängulised kui füüsiliselt liialt kurnavad. Ja mis peamine pluss – meeskonnavaim oli tugev ja mängida sai päris muru peal. First 11, nagu meie äärmiselt rahvusvahelist tiimi kutsuti, tegi võrreldes eelnenud hooaegadega tublisid edusamme, suudeti piirkonna koolide liigas päris paljusid vastaseid võita ning mõningatele ka kaotada, eelkõige nn 6th form kolledžitele, kus inimesed just liiga palju õppimisele nagunii ei keskendunud. Meie meeskonnas oli poolakaid, austraallane, sakslasi, hiinlasi, venelasi, loomulikult inglasi ja šotlasi ning minu enda näol ka üks eestlane. Mängisin ma peamiselt keskpooliku positsiooni, mis oli toona vähe lihtsam, kuna olin alles suitsetamisega kergelt tutvust teinud ja võhma nii kaitsesse kui ründesse joosta jagus. Minu säravaim hetk Inglismaa jalgpallikarjääris saabus ühes kodumängus, kus suutsin nurgalöögist tulnud palli peaga jõuliselt oma 6-7 meetrilt väravasse suunata. Ma ei liialda, kui ütlen, et järgmisel hommikul sööklas olles tulid nii mõnedki kaasa arvatud kooli õppealajuhataja mind kättpidi tänama ja kiitma. Sealne suhtumine jalgpalli on ikka tõesti midagi muud. Tehnika ja oskuste mõttes oli see õppeaasta Inglismaal loomulikult asendamatu, ega sellest enam tänaseks suurt midagi alles pole, aga selle võin kanda juba oma laiskuse arvele.

Igatahes, Inglismaalt tagasi tulles tundus, et pea esimest korda oli võimalus ka koduses koolis jalgpalli mängida normaalselt. Saime teiste Kuressaare koolidega mõõtu võtta ja õnnestus lausa koolispordiliidu meistrikatele ennast kaubelda. Pärnus toimunud turniiri väljak ei kannatanud muidugi kriitikat ning ilmselt mäletavad kõik tüübid meie satsist, milline porno see oli, mitte keegi ei naasnud tervete jalgadega. Ometigi saime III koha ja kui ma ei eksi, siis meie väravavaht Mihkel Aksalu, kelle nimi tutvustamist ei vaja, sai igati teenitult võistkonna parima mängija auhinna.

Pärast keskkooli lõpetamist sai mo “jalgpallurikarjäär” mõningase tagasilöögi, kuna ülikoolis mängisime peamiselt kevaditi siis kui oli vaja võimuteadlaste vahelises kohtumises osaleda. Oma viga loomulikult, et miskit trenni ei otsinud, kus oleks aktiivsemalt saanud kaasa lüüa. Aga eks see olegi jäänud üheks toredaks hobiks siiani, viimasel ajal olen küll peamiselt oma laiskuse tagajärjel järjest vähem oma koduklubi Pirita Reliikvia treeningutele ja mängudele sattunud, aga armastus jalgpalli vastu pole kuskile kadunud.

Selle aasta juuni lõpus avanes suurepärane võimalus koos Pädaste Mõisa Alexander restoraniga lüüa kaasa ühel vahval turniiril Kopenhaagenis. FoodBalli nimeline heategevusturniir tõi pallimurule kokku Skandinaaviamaade restoranide kokad/restoranitöötajad ja kuidagimoodi sattusime ka oma meeskonnaga sinna osalema. Kogu üritus oli väga muhe ja sõbralik, ühendades heategevuslikel eesmärkidel hulga inimesi, kes armastavad nii süüa teha kui jalgpalli mängida. Mängude ja taseme põhjal võis küll oletada, kes millele rohkem keskendub, aga see selleks. Igatahes kasvas meil juba enne Kopenhaagenisse lendu mõte isegi midagi seesugust korraldada. Tuua kokku kokad ja restoranitöötajad, et pidada heategevuslikel eesmärkidel maha üks muhe jalkaturniir, et toetada tervislikust ja heast koolitoidust lugupidava väikese Rosma Johannese kooli ja lasteaia söökla sisustamist. Ja tundub, et just nii lähebki sel pühapäeval, 25. septembril, kell 12, Snelli staadionil.

Tunnistan, et olen selle turniiri pärast päris elevil. Eks see ole meil esimene kord midagi sellist korraldada, kuid loodetavasti saab sellest üks kena turniir, mis muutub toredaks traditsiooniks. Ma ei taha öelda, et jalgpall on parem kui seks, aga mõnikord võiks hea mängu nimel seksimata jätta küll.

Veel tänaselgi päeval jätkuvalt arvata, et narkootikumid on vaeste ja asotsiaalset elu viljelevate isikute probleem ja pärusmaa, mis ‘normaalseid inimesi’ ei puuduta, on sama lühinägelik ja stereotüüpne kui arvata, et terrorism on moslemite viis läbirääkimisi pidada või et kõik neegrid on pätid. Sotsiaalne kihistumine antud temaatikas väljendub peamiselt vaid selles, missuguse kvaliteediga droogi suudab muretseda ning kui äärmuslikuks võib inimese käitumine muutuda selle soetamisel. Rääkimata loomulikult sellest, et rikaste võsukestel, kes narkootikumide tarvitamist heroiseerides lõbutsevad, on kasutada mõnus turvavõrk, kuhu kõikvõimalike jamade puhul maanduda. Vaesemate jaoks on see nähtavasti lihtsalt võimalus argipäevasitast välja rabeleda, kuniks sellest saab sõltuvus, kust neid keegi enam ummisjalu välja päästma ei kipu. Sellises käitumises võib näha varjatud appikarjet, nende noorte vajadust tähelepanu järele, mida nad pole oma vanematelt saanud. Raske on vastu väita tõsiasjale, et sellistele tegudele aitab kaasa üha süvenev ükskõiksus, mis sunnib noori piire kompama. Noored on alati mässu -ja revolutsioonimeelsed olnud, kuid aegajalt tundub, et varasem maailmaparandaja geen asendus mingil hetkel arutu riskikäitumisega, kus õige ja vale identifitseerimine on pelgalt tõlgendamise küsimus.

Maailma ajalugu ei tunne ilmselt mitte ühtegi niisugust ajajärku, mil poleks leidunud inimesi, kes järjekindlalt raiuvad, et noorus on hukas. Ühel või teisel ajahetkel on igaüks seda kuulnud suunatuna nende endi põlvkonna pihta, et seejärel hurjutamine unustada ning aastate pärast juba ise toda teesi elus hoida – teadagi, vanasti oli muru rohelisem, taevas sinisem. Tagantjärele meenutades võib tõesti nii tunduda. Elu oli ju alles ees.

Alanud kooliaasta viib inimesed heldimustundega tagasi mälestusterajale, sealhulgas eriti need, kel endal võsukesed esimest korda üle haridustempli lävepaku astuvad. Sitsid, satsid, viigid, lilled, ehe roosamanna. 1. septembril võib.

Paraku mitmetel juhtudel lapsevanema roll tänapäeval sellega piirdubki. Justkui antaks laps nüüd kooli kantseldada ja vormida ning 12. klassi lõpus (eeldusel, et too sinna välja jõuab) loodetakse tarkusetarest välja võtta tubli täiskasvanu – auks, uhkuseks ja ettenäitamiseks kogu suguvõsale.

Mõneti ei saa seda ka pahaks panna. Arvestades, kuidas meie kohati ultraliberaalsusesse kalduv ühiskonnakorraldus vanemlikku autoriteeti on õõnestanud, mistõttu vanemad loodavad või halvemal juhul nõuavad koolilt ka kasvatajarolli täitmist. Nii on lihtsam. Kindlasti lihtsam kui näiteks tõele näkku ja nentida, et lapse kasvatamises on juba varasemas staadiumis midagi valesti tehtud. Kahtlemata ei aita sellise suhtumise muutmisele kaasa ka argieluline tõsiasi, et töökohast – tänapäeval millisest tahes – tuleb kümne küünega kinni hoida, see nõuab aga omakorda ohvreid, mis on kõige kergemad tulema just laste ja nendega veedetud aja arvelt.

Meie ühiskonda sisseprogrammeeritud edukultus näeb ette, et puudujääke kasvatuses peaks olema võimalik kompenseerida materiaalsete hüvedega. Paraku ei anna uus motoroller, läppar või iPhone vanemlikku nõu, kuidas inimese kombel elus toimetada, olles seejuures lugupidav nii enda kui teiste suhtes. Veelgi enam – see annab hoopis väga valesid signaale ja loob elust võrdlemisi äraspidise pildi, kus ruumi on vaid väärtustele, mis on väga selgesti rahas mõõdetavad.

Ma ei leia, et tänased noored oleksid rohkem hukas kui nende eelkäijad. Jah, need noored ei ole sellised nagu 20, 30 või rohkem aastat tagasi ja kuidas nad saaksidki olla, arvestades, et neid on vorminud teistsugune inforuum, elukorraldus ja ideaalid. Samas ei ole see kõik midagi uut. Inimkonna ajalugu mäletab dekaade, mis kultiveerisid samasugust hedonistlikku dekadentsi, mille idealiseerimises tänaseid noori süüdistatakse. Ja püüdes mitte ajas väga kaugele tagasi minna, siis kuigi ‘Sex, drugs & rock’n'roll’ ei ole tänaste noorte välja mõeldud diviis, on see sellegipoolest väga hästi omaks võetud. Tunnistan ausalt, et ma olen üpris väsinud kuulmast ja lugemast süüdistusi popkultuuri aadressil, kuidas filmides ja muusikas esitletav vägivald, narkootikumid, seks ja miskõik veel on vaieldamatuks põhjuseks, mis paneb noored nähtut ja kuuldut papagoi moodi järele tegema. Loomulikult on ‘põhjus-seos-tagajärg’ ahelas kõige mugavam osutada filmidele ja muusikale, kirjandusele ja kunstile kui peamisele, mis noorte inimeste ebasoositud käitumist põhjustab. Informatsiooni kui sellist ei saa iseenesest lahterdada heaks või halvaks, kuid kui lapsevanema näol puutub toetav tugi, mis filtreeriks ja selgitaks, aitaks ära tunda head ja halba, ei ole mõtet süüdistada kultuuri või ühiskonda, vaid tegeleda sisekaemusega. Sest tahame või mitte – kõik need väikekodanlikus ühiskonnas taunimist leidvad (tegelikult igapäevased) aspektid popkultuuris ei kao senini, kuni keegi nende pealt rasket raha teenib. Jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine viib vaid vaimupimeduseni, patoloogilise eitamiseni, et ega ju meie laps ometi millegi sellisega tegele. Noorus ei ole hukas, vaid mitmetel juhtudel lihtsalt valesti suunatud.

Pole vist kahtlustki, et üldrahvalik vabaduse taassaavutamise aastapäevakontsert, mis Vabaduse lauluks ristiti, on viimastel päevadel pälvinud meediavahendusel rohkem tähelepanu kui nii mõnigi tunduvalt olulisem sündmus, mis reaalselt meie igapäevast heaolu mõjutab. OK, see selleks, ehk ongi rasketest teemadest inimestel kõrini, sest kaua sa neid finantsanalüütikute ja poliitikute maadejagamisi ja heietusi ikka jaksad lugeda, liiatigi on see ühele lihtsale ristiinimesele tihtipeale raskesti hoomatav. Jääb vaid käega rehmata ja kiruda neid kuradima kapitalistidest vereimejaid ja poliitikuid, kes meie elu maapealseks põrguks on muutnud ja hoolega oma taskuid rahapakkidega täis topivad, nii et ülejäänud vaesed inimesed peavad nii meil kui mujal näljapajukil Issanda armust ja töötuabirahast ära elama. Seevastu on alati kena võtta sõna teemadel, mida me tunneme paremini kui oma kümmet sõrme. Lõppude lõpuks oleme me ju laulurahvas – näe, isegi vabaduse võitsime endale tagasi lauldes, mitte relvi täristades. Kes võiks veel paremini teada, milline võiks täpselt olla selle, meie ajaloo tippsündmuse 20. aastapäeva tähistamiseks toimuva kontserdi programm. No kindlasti mitte mingi produtsent, kes on kohale ajanud oma kliki ja püüab sellest oma alternatiivmuusikaüritust korraldada. Pärast topivad kõik veel ulmeliselt pappi ka taskusse ja vaesel ristiinimesel on jälle kott pähe tõmmatud.

Just sellises toonis sõnavõtte on võimalik möödunud päevadel kohata. Ma ei hakka salgama, ega ütlema, et oi, oli see vast superluks kontsert, aga mööngem siiski, et mõne erandiga, olid laval artistid, kes peegeldavad Eesti muusika tänast päeva. Ja õige ongi. Pole mõtet loomulikult eirata seda, mis sündis minevikus ja mitte pidada seda kõike oluliseks – nii toonaseid sündmusi 20 aastat tagasi kui ka tollaste figuuride sh. muusikute panust taasiseseisvumisse, kuid on pisut naeruväärne, et inimesed ühe rahvapeo üle taas vaevaks niivõrd entusiastlikult nuriseda võtavad, liiatigi veel, kui viimase paari aasta jooksul on olnud lauluväljakul nii laulupidu, kui vabariigi 90. sünnipäevale pühendatud öölaulupidu ja igast õllesummerid ja muu tilulilu, kus kõiki neid laule, mida kõikse suuremad isamaaarmastajad, kelle taolised eestlaslikult julgeksjoonuna koduteel improviseeritud laulupidusid korraldasid, juba kordi on esitatud. Jah, need on kenad laulud, aga no ei ole mõtet hulluks minna ja püüda iga hinna eest taaselustada 20 aastatagust aega. Eile on eile ja täna on täna. Paljud minuvanused ikkagi mäletavad 1991. aastat, hoolimata sellest, et ma siis alles paras rüblik olin, kes toonase olukorra tõsidust adudes seda ikkagi kuigivõrd mänguliselt võttis ja oli valmis oma puumõõgaga OMONi sõjardite vastu astuma. Jah, paljud minuvanused mäletavad ka neid Mattiiseni laule, on neid ise laulnud ja laulavad ilmselt ka tulevikus. Samas, taasiseseisvumise 50. aastapäeva peoõhtul (annaks jumal) ei kujuta ma hästi ette, et Linna Iff vöi Tõnis Mägi laulukaare alla neid lõõritama tulevad.

Ma tunnistan ausalt, et mulle ei meeldinud ka päris mitmedki nüansid sellelt kontserdilt, aga põhjus pole olnud mitte kontserdis, vaid selles, et need artistid ei meeldi mulle ka ükskõik millisel muul päeval. Maitseasi. See ei tee neid praeguses Eesti muusikas vähemolulisteks.Võta või Iiris või Dagö. Pole lihtsalt minu teetass.

Selliste suurte nö. gala formaadis ühiskontsertidega on alati nii, et keegi tunneb ennast solvatu või haavatuna, kui neid sinna esinema ei kutsuta. Paraku seab eelarve ja aeg omad piirid. Tollel kontserdil oli hulgaliselt esitajaid, kes on praegusel hetkel aktuaalsed, kui ka neid, kes on juba aastaid publikumenu nautinud. Ei saaks öelda, et programm polnud eriilmeline, mistõttu nutulaulu võib võtta tüüpilise valjuhäälse vähemuse halana. Kõige kurvem on tegelikult see, et nutu lasi lahti ka mees, kellest ma varem olen justkui pidanud. Ivo Linna hädaldamine, et polnud rahvapoolt armastatud artiste ja ei kõlanud just need ja need lood, mida inimesed oleks kuulata tahtnud, viitavad mo meelest päris otseselt isiklikule solvumisele, sest mo teada on nii näiteks Eplik, Riho Sibul, Dagö, Kerli kui ka mitmed teised küll inimeste poolt suurepäraselt vastu võetud ning ennast tõestanud artistid. Võimalik, et vanameistril olid lihtsalt teistsugused inimesed mõttes, kelle häält ta esindas oma sõnavõtuga – ja olgem ausad, nii palju kui ma olen tuttavate käest kuulnud, siis neid sinna jagus ohtralt. Õlu oli lõpuks sootuks otsa lõppenud. No aga mis sa selle vagura eestlasega peale hakkad, tuleb teist ju joota, et pidu ikka õige hoo sisse saaks. Suure tõenäosusega hoidiski praegune, kohati lausa kammerlikus toonis kulgenud kontsert meeleolud pisutki vaka all. Ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui sellise joobeastme juures, mis ilmselt paljudel seal esines, oleks Linna Iff lavale lastud… võimalik, et korraldajad püüdsid massirahutusi ja hullumist ennetada. Ma saan aru, et Linna Iff on taasiseseisvumise muusikaline saadik, aga ei maksaks nüüd sedasi kohe solvuda ka, liiatigi hakata nii nürilt jonnima kontserdi rahaasjadega. No ei kutsutud sind seekord, ehk kutsutakse siis järgmine kord. Elu läheb edasi…

Mina vaatasin kogu seda karnevali telekast ja ma pean ütlema, et mõnest imetillukesest errorist hoolimata, oli teleülekanne küll üpris profilt tehtud. Mulle tolle programmi üle liialt viriseda ei meeldi, kuid üht ei saa ma mitte oma teada jätta – no miks te selle raseda tätoveeritud Iiri pubilauliku küll lavale lubasite. Kui tõesti nii suur kihk oli veel viimase etteastega rahva nostalgiakeeltel mängida, kutsunud siis Charizma….

http://www.youtube.com/watch?v=A6LcH12jkx4

Ma ütlen ausalt, et mul pole aimugi, millist Eestit MEIE tahtsime – ma tean vaid ligikaudselt seda, millist Eestit MINA praegu tahaks, ilmselt on muutunud nii minu tahtmised, kui see keskkond Eesti näol. Need suurused pole samad, mis nad olid 15, 10 või isegi 5 aastat tagasi. Mitte keegi ei saa võtta seisukohta kõiki hõlmava ‘meie’ kohta, vaid anda kõigest hinnangu oma isiku osas.

Kas see Eesti on siis selline Eesti nagu mina tahaksin? Tunnistan, et mul pole päriselt vist aimugi – üks põhjus on ilmselt selles, et ma vist päris täpselt ei tea, mida ma tahan või isegi, kui tean, siis selle riigi nimeks oleks Utoopia ning see asuks kuskil pilvepiiril.  Tunnistan ennast täieliselt süüdi selles, et olen minagi teinekord mõelnud, et miks meil ei võiks olla mõned asjad nii nagu mujal ehk võtta kõik mis hea ja raputada maha kõik see, mis halb. Inimestele meeldib võrdlusi tuua, võrrelda end teistega. Sama on riikidega. Ja siis võrdlevad inimesed riike. Kui just sõjakolded ja katastroofipiirkonnad välja arvata, meeldib meile sageli mõelda, et igal pool on parem kui kusagil mujal. Ilmselt on ka meie riigi taassünd ja kasvamine olnud seotud selle sama fenomeniga ning ajas on muutunud ka need suurused, millega me ennast kõrvutada julgeme. Arvatavasti on ka see vähemasti alateadlikult mingiks indikaatoriks ühe riigi arengu kohta. Kui esiti alt ülesse vaadates avastame ühel hetkel, et võime mingite kriteeriumite osas neile samadele juba peaaegu julgelt otse silma vaadata ning kõrgemalegi kiigata, samas vaadates ülevalt alla neile, kellega oma sünnihetkel veel võrdlemist kannatasime. Aga….

Kas me siis tõesti sellist Eestit tahtsimegi? Ma ei tea. Ma tean, et mujal ei pruugi parem olla, kuid ma tean ka seda, et ma ei justkui ei suuda ega taha sellega siin enam suhestuda. Mind ei kõneta meie poliitikute hõisked riigi edu kohta ühel või teisel elualal. Mind teevad nukraks lokkav selgrootus ja eneseväärikuse müümine sandikopikate eest, pidev vägikaikavedu selle üle, kes saab õiguse olla kõige suurem ülemus konnatiigis, mõttelodevus ja rumalus, mida ka raha eest reklaamitakse. Mind teevad nukraks need inimesed, kelle jaoks suurimaks probleemiks see, miks ‘Vabaduse laulul’ ei tekkinud seda rahvustunnet nagu nemad oleksid soovinud. Mind teevad nukraks pealiskaudsus, silmakirjalikkus ja ebaõiglus, hoolimatus ja võltsvagatsemine ja, et materiaalne heaolu distantseerib meid reaalsusest….jah, me oleme kaugele jõudnud ja jõuame ilmselt veel kaugemale järgmise 20 aastaga. Kui me kõike muud suudame hea tahtmise korral muuta või ümberkujundada, siis kas me suudame seda teha ka iseendaga? Riik, see ei ole ainult maalapp, lipp ja hümn, see oleme me ise. Kui me 20 aasta pärast tahame öelda, et see on selline Eesti nagu me tahtsime, peame alustama iseendast….

Ja kas me siis sellist Eestit tahtsimegi?

Ma ei tea…….veel mitte….

Muhu tulevikumuusika festivali Juu Jääb, võib tänases, massidele suunatud suvesündmuste virrvarris pidada omamoodi ja eraldiseisvaks nähtuseks. Samal ajal, kui pea kõikvõimalikud festivalid, kontserdid ja muud spektaaklid loodavad kasvada, ajab Juu Jääb vaikselt oma jonni ja keeldub suureks kasvamast, siin loob teatavad piirid kontsertpaiga asukoht. Vastupidisel juhul tähendaks see ilmselt kolimist kuskile mujale, kuid Nautse Mihkli talu hoov on selleks liiga ainulaadne koht, et mõnusast saare aurast tulvil olevast venüüst pelgalt massiürituseks kasvamise nimel loobuda. Ehkki ütlus ‘juu jääb’ võiks edasi kanda teatavaid resigneerunud meeleolusid, siis kõnealune festival on kõike muud kui seda, kui just mitte omistada seda mõnusale äraolemisele murumättal, lüües argimuredele käega ja jättes linnamüra kaugele selja taha. Just seda võsaeksootikat tulevad igal aastal Muhu saarele otsima sajad muusikasõbrad.

Selle aastane Juu Jääb pani aga iidse taluhoovi korralikult proovile. Sellele võisid tunnistajaks olla need, kes Piletilevi kaudu endale reede õhtul toimunud kontsertideks pileteid püüdsid hankida ning pidid nägema punaselt plinkivat märget „väljamüüdud“. Ja hoolimata sellest, et festivali peaesineja, legendaarse Saksamaa kollektiivi Jazzanova live etteaste ajal oli rahvamass niikui üks mees lava ette kogunenud, ei tekkinud kordagi tunnet, et keegi võiks tantsu lüües su varvaste peal trampima hakata või purjakil peaga otsa kukkuda, samas säilis festivalile omane mõnus küünarnukitunne.

Globaalse haardega Jazzanova rühmitus astus Juu Jääbil üles oma livebändiga ning ka need, kes on varem käinud kuulamas nende kaubamärki esindavaid DJ’sid, pidid tunnistama, et üks korralik live on ikka hoopis teine tubakas. Sakslaslikult väljapeetud ja täpselt tiksuva masinavärgi tõmbas maitsekalt tasakaalu Detroidist pärit vokalist ja bassimängija Paul Randolph, sulandades helide ja rütmide kombo ühtseks rusikaks, mis võis ühel nii lajatada, kui teisel hetkel paitada. Aastas kõikjal maailmas sadu kontserte andev bänd ei osanud ilmselt isegi oodata nii sooja vastuvõttu kohast, mida nad näpuga maakaardi peal järge ajades taga pidid otsima, veel vähem uskusid nad ilmselt seda, et publik nende lugusid kaasa võiks laulda. Sellistel hetkedel annab eesti publik tõesti põhjust enda üle uhkust tunda. Et Jazzanova teeb koostööd kümnete erinevate vokalistidega, sai Muhus laulja rolli täitnud Randolph rinda pista ka varasemalt näiteks Clara Hilli ja Shaun Escoffery poolt lauldud lugudega, kuid publikut ei jäetud ilma ka orkestri viimase albumi ‘Of all the things’ paladest. Jazzanova live fenomen seisneb lihtsate kompositsioonide geniaalsuses ja selles, kuidas valdavalt elektroonilise pop -ja jazzmuusika kõlavärvid reaalselt eksisteerivatele instrumentidele üle kanduvad, lisades sellele maheda soulvokaali, taluhoovi puudemühina ja eufooriliselt huilgava publiku, saabki tulemuseks ideaalilähedase kontserdi, mida veel arvatavasti aastaid hiljem sooja sõnaga meenutatakse. Jazzanova live, mida oli siiamaile juba mõnda aega palavalt oodatud, täitis neid ootusi küll kuhjaga, küllap ka nende jaoks, kes enne reede õhtut päris täpselt ei teadnud, mida oodata.

Kui aegajalt juhtub mitmepäevaste festivalidega see, et teisel päeval kliimaksi saavutanuna, vilisetakse järgmistel päevadel vilisedes õhust tühjaks, siis Juu Jääbi kiituseks peab ütlema, et kogu festival oli tasemel ning muusikaliselt mõnusalt varieeruv. Kui neljapäeva õhtul võlusid publikut vana lemmik Rinneradio, sambakuninganna Simone Moreno ja Eesti viimaste aegade geniaalsemaid elektroonilise muusika kollektiive State of Zoe, siis laupäeval, mil toimusid käesoleva aasta juubeli Juu Jääbi viimased õhtused kontsertid, ei pidanud publik kindlasti mitte pettuma. Õhtut alustanud vokaalivõlur Philip Hamilton, kelle renomee säravaimaks tähiseks võib pidada kuulumist juba aastaid maailma nõutuimate jazzmuusikute hulka arvatava kitarristi Pat Metheny bändi, tõi festivalipublikuni nii tuntud hitte kui originaalloomingut ning energilise laulja esitus võeti inimeste poolt soojalt vastu. Kuid tõeliselt suutis publiku kaasa elama panna järgmine artist Juu Jääbi kirevas muusikavalikus. Ibrahim Ferrer Jr, kelle Euroopa kontsertturnee sai alguse just Muhu saarelt. Oma legendaarse isa Ibrahim Ferreri jalajälgedes astuv muusik ja tema bänd panid jala salsataktis nõksuma ka neil, kes Kuuba ja Kariibide muusikast suurt ei pea. Et muusika on universaalne keel, ei takistanud Ferreri ka tema kesine inglise keele oskus ning maratonlauluks paisunud kõigi Ladina-Ameerika tantsupidude kohustuslikku repertuaari kuuluv El Cuarto de Tula kulges vahepeal improviseeritud laulupeo taktis. Eeslauljaks ja dirigendiks loomulikult Ferrer Jr ise.

Juu Jääbi festivali pealava õhtuse programmi tõmbas aga stiilselt kokku mees uduselt Albionilt. Ben Westbeechi ühemehe orkester extrordinaire Bristolist täitis lava ja lavaesise house muusikast inspireeritud rütmide ja helidega, mis kannavad Gilles Petersoni plaadileibeli Brownswood Recordings kvaliteedimärki, mille alt on käesoleval sügisel ilmumas Westbeechi teine kauamängiv.

Nii mõnigi ütles peale Westbeechi etteastet, et see suutis pakkuda veelgi positiivsema elamuse, kui eelmisel õhtul esinenud Jazzanova. Omamoodi põnev oli seegi, et nii Jazzanova orkester kui Westbeech ise mängisid Jazzanova viimase plaadi singlilugu ‘I can see’ ning tuleb nentida, et Westbeechi kui loo originaali esituses kõlas see isegi veenvamalt, kui eelmisel õhtul Jazzanova tüüpide mängituna.

Juu Jääbile omaselt kestis aga pidu peale Briti artisti lõpetamist veel edasi, laskmata end segada eelmistest magamata öödest või päikesetõusust. Festival seadis endale sel aastal järgmiseks aastaks ette päris korraliku lati, kuid seda on Muhu saarel tehtud ju pea igal aastal. Seda enam on ootused juba aasta pärast toimuvaks festivaliks veelgi kõrgemaks kruvitud. Peaasi, et korraldajad ‘juu jääb’ öeldes käega ei lööks, vaid see jääkski kasutusele ainult juhtudel, mil vaja taas seljakott pakkida ning argiseid toimetusi edasi lükates Muhu saarele põgeneda.

Tuleb tõdeda, et Jazzkaare kontsertidevalik on tunduvalt kirjum, kui Kalevi kommivabriku assortiikarbis leiduv. Hoolimata sellest viskas nii mõnigi juba aastaid Jazzkaare festivali väisanud melomaan kavale pilgu peale ja kehitas õlgu. Ehk on see omamoodi märk sellest, et Jazzkaarega on toimumas teatud transformatsioon, panustades mitte niivõrd sellele, et tuntud publikumagnetitega saalid pungile paisutada, vaid püüda publikut harida. Teatud määral see ilmselt ka õnnestub, teisalt aga mitte just eriti hästi.

Läbi aastate on Jazzkaare vaieldamatuks müügihitiks olnud nn. klubiõhtud Rock Cafes. Ilmselt mäletavad paljud festivalikülalised Incognito, Jazztroniku, Roy Ayersi ja Tortured Souli etteasteid. Pannes siia kõrvale lõppenud festivali reede õhtut sisustanud koosluse Funky P Society, peab paraku tõdema, et Luxembourgist pärit funk-kollektiiv passiks ehk heal juhul eelpool nimetatud orkestrite soojendajaks. Bänd, mis kirjelduste järgi ammutab oma helikeele nii minevikust kui üritab ka tulevikku kiigata, peaks ilmselt tõele näkku vaatama ja nentima, et just ürituseks ehk luhtunud soorituseks see tulevikku kiikamine jäigi. Lugude ja taktide kaupa mittemidagiütlevaid muusikalisi klišeesid, millest on pungil iga Läänemerel seilava kruiisilaeva tantsubändi noodivihik. OK, ei ole küll varem näinud, et laevabändi solist oma ülakere live ajal paljaks kisuks, aga noh, ilmselt on aastate jooksul ka seda ette tulnud. Tegu oli täitsa mõistliku bändiga, mida kutsuda mängima pulma või miks mitte ka mõne keskkooli lõpuballile ka Antsla laat oleks ilmselt täitsa paslik koht, kus Funky P Society oma repertuaari publiku ette tuua võiks. Jazzkaare kontekstis jäi aga kääbusriigi pundil võimust puudu – kui reeglina on funkbändid iseäranis adekvaatsed just kontsertmängudel ja vähem veenvamad helisalvestistel, siis Funky P ei suutnud oma etteastega üht funkigurmaani küll absoluutselt ära rääkida. Kui kohati olid nauditavad bändi vokalisti, ameeriklase Isaac Roosevelti oskused, siis needki jäid kogu terviku foonil üpris episoodilisteks. Eesti publik oskab oma tänulikkust sellegipoolest suurepäraselt välja näidata ja kogu raha eest pidutseda. Ei olnud erandiks ka seekord, ehkki rahvast oli kogunenud võrreldes varasemate aastatega harjumatult vähe.

Kahjuks pakkus pea, et samaväärse emotsiooni ka Charles ‘Poogie’ Bell oma pundiga – mees, kelle referentside hulka kuulub hulgaliselt kuulsaid ja veel kuulsamaid muusikuid-artiste, alates Marcus Millerist lõpetades David Bowiega. Vähemalt sama nimekate tegelastega on koostööd teinud ka Poogie bändikaaslased. Iga suure staari ja bändi selja taga peab olema professionaalide meeskond ja seda neljapäeva õhtul Vene Kultuurikeskuses üles astunud pillimehed kindlasti ka on. Aus küsimus on aga, et miks teab iga endast lugupidav jatsukuulaja pigem neid tüüpe, kellega Poogie ja kompanii koos on musitseerinud kui mehi ennast? Jah, kõik ei saagi olla suures mängus, nimega muusika, staarmängijad ning eks geniaalsust ja lavalist karismat lahutabki väga heast mänguoskusest ja showmehelikust muhedusest vaid mõni väike samm. Tol õhtul jäi see aga astumata. Jah, Vene Kultuurikeskus kuskil väikses linnas nagu Tallinn, ei ole loomulikult Carnegie Hall, kuid siinne jazzipublik on siiski tänu Jazzkaarele üpris erudeeritud. Hoolimata sellest, et Poogie bänd sai oma aplausi ka siis, kui repertuaar, mis koosnes peamiselt 90-ndatele omastest smoothjazz võtmes paladest, kananahka ihule ei toonud ja mõtted kohati suisa argistele teemadele viis, nõudes vahepeal iseenda kontserdile tagasinäpistamist, pidi kriitilisema kõrvaga kuulaja möönma, et Jazzkaarel on ka paremaid päevi olnud.

Toreda üllatuse pakkus aga Jazzkaare lõpupeol mänginud State of Zoe – Eesti oma noor punt, mille drive on võimas ja loominguline potentsiaal piiritu. Ehkki kohati veel veidi toores ja tahumatu, saab muusikakuulaja oma eargasmi kätte kasvõi sellest, et lavalt paiskub energiat ja näha on tahtmist muusikaga midagi ette võtta, mitte kohelda seda kui laipa, mida moe pärast morgis ühelt küljelt teisele keerata.

Jazzkaar on selleks aastaks läbi, jazz aga mitte. Ilmselt tuleb Jazzkaare tiimil hoolimata mõistlikest publikunumbritest siiski ette võtta paras ajude ragistamine, et kasvatada eelarvet ja samas võita tagasi see osa publikust, kes veel väga selgelt mäletab festivali ürgenergiast pakatavaid algusaastaid.

Loomulikult ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et võimalusi muusika tegemiseks ja selle salvestamiseks on juurde tekkinud. Kõik see muudab kergemaks kergemuusika tegemise kahe põhilise printsiibi järgimise – reaalse muusika loomise/tootmise ja selle turundamise. Mõni võib öelda, et see kõik on nii tore ja hea, et kõik inimesed, kes vähegi viitsivad, saavad nüüd ise muusikat teha, seda salvestada ja kõigile tutvustada. Ka see kandlega tüüp sealt kännu otsast. Erilise hoo sai see meil sisse, kui avastati nö. kogu see low-fi teema ja legendaarsed kodussalvestajad. Eestis ilmselt oli Vaiko Eplik esimene peavoolu mees, kes valjuhäälselt teatas, et tema kodus omi asju salvestab. Ja tulemus oli ja on tegelikult suurepärane. Miks? Sest mees teadis, mida ta teeb. See viib meid aga järgmise asjani – muusikalise dilentantismini. Sest selline kõikvõimalike võimaluste avardumine ongi just laias laastus selleni viinud. Ei, mul ei ole mitte kui midagi selle vastu, et inimesed muusikat teevad oma kodus ja nende vahenditega, mis neile just kätte satuvad. Üldsegi mitte. Aga minu jaoks on suur erinevus selles, kas seda teeb inimene, kes ka reaalselt teab, mida ta teeb, mis tähendab, et sellised nö. maised asjad talle enam lihtsalt pinget ei paku või on see lihtsalt mõni järjekordne maalikunstnik, näitlejahakatis, reklaamiguru või ilmatüdruk, kes lihtsalt katsetab ja vaatab, kas joppab või mitte. OK, kena meelelahutus igal juhul, samahästi võiks ju ka malet mängida või teha kurat teab mida, miks mitte siis oma aega sisustada muusikat tehes. Jumala eest, tehke, andke tuld. Mis ehk mul veitsa kummastust tekitab, on see, kuidas mönda sellist haibitakse nagu see oleks mingi  ‘the next big thing’, aegajalt tundub, et seda tehakse pelgalt seetõttu, et selle diletandi heliinstallatsiooni on üles korjanud mõni ‘järgmine tõusev indie-muusika label’ kuskil väljamaal. See võrduks pehmelt öeldes samasuguse situatsiooniga, kui ma käkerdaks kokku mingi maali ja siis mingi galerii selle üles nokiks ja mind parnassile upitaks, ma usun, et ainuke emotsioon, mida ma sellisel hetkel tunneks, oleks häbi. Sest ma tean, et erinevalt mõnest kuulsast ja tunnustatud kunstnikust, kelle plätserdusi peeti samuti meistriteosteks, ei ole mul aimugi, kuidas samas midagi muud maalida. Olen lihtsalt selline ühedimensiooniline juhuslik diletant, kes sai jackpoti. Tegelikkus on aga see, et seda ei saa muusikavaldkonnas isegi mingiks võiduks lugeda, sest ainuke rõõm, mis jääb, ongi mingite sekundaarsete nišiblogide tunnustus kui sedagi ja ilmselge on see, et raha ei näe need kiidetud helikepikeste kokkupeksjad, ‘Pille’ virtuoosid, ümisejad ja magamistoapoeedid ka mitte kunagi. Noh, ja loomulikult jääb alatiseks ka rõõm muusikast – seda ei saa neilt keegi võtta. Ja tegelikult juba ainuüksi see on seda ettevõtmist väärt. Ilma muusikata poleks elu üldse elamist väärt.

TMW jazzishowcase’il igatahes diletante polnud. See-eest oli palju head muusikat ja palju häid muusikuid. Muljed olid tunduvalt paremad, kui eelmisel aastal, samas tekitas see showcase täpselt samasuguseid küsimusi nagu aasta aega tagasi. Miks mitte anda kogu õhtut noorte alustavate muusikute käsutusse? See peaks ju ometi olema sündmus, kus just nemad võiks mingit julgustust saada, ennast tõestada, siit välja murda. Ehkki ma ei saa ehk päris erapooletult suhtuda kõikidesse tol õhtul esinenutesse, siis pean nentima, et State of Zoe tegi vaieldamatult kõige tugevama etteaste, seda nii loomingulises mõttes kui ka esituse kohapealt. Ei taha selle väitega küll teistelt mingit krediiti ära võtta. Ilmselt oli see mingi teatud läbilõige Eesti jazzmuusika tänasest päevast, kuigi ma olen rohkem kui kindel, et nii mõnedki kollektiivid, mis võiksid Eesti jazzi hetkeseisu defineerida, jäid sellest valemist välja. Kusjuures hoolimata sellest, et State of Zoe omad kasutasid vist päris ainsana valdavas osas oma muusika ettekandmiseks elektroonikat, oli muusika kõige vähem steriilsem – see on minu jaoks suhteliselt üllatav ja see meeldis mulle. See oli vaba neist akadeemilistest kütketest, mis istutavad inimeste pähe hunniku reeglistikke, millest on ennast raske vabaks murda. Sestab sai kuulda küll palju ilusaid kompositsioone ja helimaastikke, aga selliseid steriilseid ja kohati ütleks, et lausa hingetuid. Soomlaste külakostina esinenud Fredator oli lihtsalt paras rip-off 5CQ-st ja muudest soome viimase dekaadi straight-up jazzi koolkonna esindajatest. Ainuke asi, tänu millele nad hetkeks minu tähelepanu said, oli nende lordistiilis reptiilikostüümi kandev trummar. Jah, tegelikult oli ju muusika kena ja trompetimängija toon suurepäraselt puhas, aga see muusika ei jazzind.

Kohati tundubki, et Eesti muusika viga on selles, et sellel puudub sisemine jõud, see nn. drive. See on niikui palav kartul, mida ühest käest teise veeretatakse, justkui sosinal lausutud sõnad hetkel, kui oleks vaja rusikaga laule põrutada. Pole siis ka mingi ime, et enamust TMW delegaate käivad siin rohkem tutvumas kohaliku alkoholiselektsiooniga kui siit mõne kuulamistväärt plaadiga koju naasevad. Kuigi ma mõistan täielikult printsiipi, et kui kvantiteediga liiguvad asjad tõusvas joones, siis seda suurem on tõenäosus sealt ka miskit kvaliteetset leida, aga see nõuab seda, et keegi viitsiks tõeliselt süveneda ja need varjatud teemandid selle põhukuhja seest üles korjata ja et neil inimestel oleks piisavalt kõrva eristada diletantlikke helitsirkoone tõelistest vääriskividest.