Mind on tegelikult juba üpris mõnda aega tülitanud üks mõte, nimelt, miks Eesti muusika ja muusikud mitte kuskile ei jõua? See ei ole midagi halvustavat, aga tunnistan ausalt, et olen selle üle aegajalt pead vaevanud. Eriti siis, kui juhtud nägema, kuulma midagi head, mida võiks terve maailmaga jagada. Tean, tean, kui oleks see võimalus, siis ma saaksin kindlasti nüüd kuulda väikest tiraadi Vanilla Ninjast ja Kerli Kõivust, rääkimata väikestest alternatiivse muusika artistidest, kes on mõne välismaise plaadifirmaga lepingu sõlminud. Aga olgem ausad – kui sind ei ole Billboardis või brittide edetabelis, siis sind samahästi kui ei eksisteeri muusikabisnesi jaoks. See on tegelikult tõde, mille eiramine on paras eneselohutamine. Põhjus, miks see teema minu jaoks taas päevakorda kerkis on iseenesest lihtne – panen käe südamele ja tunnistan ausalt, et olen kõikvõimalike (ok, võibolla see oli liialdus praegast) talendisaadete vaataja. Miks? Sest mulle meeldib. Easy as that. Peamiselt siis inglaste X Factorit, ameeriklaste Idolit ja eestlaste Superstaari saadet.

Ja ma ei saaks väita, et Eestis ei oleks talente. Isegi võrreldes inglaste ja ameeriklastega. Aga saade iseenesest ei kannata küll erilist kriitikat. Sel ajal, kui nii X factor kui American Idol on teinud igal aastal mõnusa kvalitatiivse hüppe (eelkõige saate kui sellise osas, aga ka lauljate osas), siis Eesti ekvivalent on minu arvates teinud kerge taandarengu. Alates produktsiooni poolest, lõpetades kohtunike ja saatejuhtidega. Tundub, et rihm oleks justkui lõdvaks lastud, mistõttu tundub, et esimene hooaeg oli vaat et kõige paremini õnnestunum, kuigi lauljate osas on samas jälle praegune aasta kõige lootustandvam.  Aga jah, tundub, et žüriil on lihtsalt kopp ees ja saatejuhid on iseenese nautimisega liialt ametis. Lauljatest on kahju. Žüriist võib aru saada, sest eks klounaadi on olnud nii roppu moodi, et ega selle keskel ei saagi vist lõpuni päris adekvaatseks jääda, eriti kui teed seda juba kolmandat hooaega. Aga, well, lets be honest, sama on ju brittidel ja jänkidel ja see koorem, mis nende eest läbi käib, on märksa suurem – ehk peaks meie žürii väljamaa žüriid jälgima, praegu jääb emotsioonist vajaka. Saatejuhid on nii UK-s kui USA-s saavutanud juba omaette kuulsuse. Ryan Seacrest on ehk populaarsemgi kui saate võitjad, sama saatus ootab eeldatavasti ka Dermot O’Learyt, kes tüürib brittide X Factorit. Meie saatejuhtidest ei jaksa kirjutadagi – seegi on vist märk millestki. Eriti koba on olnud TV3 ka saadete nähtavaks tegemisega YouTube-i kanalis sel aastal. Ei tea, masu on vist ikka nii kuradima suur, et ei ole tahtmist saatele isegi tasuta järelvaatamist võimaldada mõistlikust kanalist.

Aga back to the start, ehk siis kõige olulisema juurde. Nagu ma ütlesin, siis meie lauljate tase kannatab võrdluses võõramaalaste talendishowga kriitikat küll, ok, väikeste mööndustega ehk siis, kui täpne olla. Pigem olen ma spekuleerinud selle üle, et miks ei ole mõni meie andekas laulja läinud välismaisesse talendisaatesse ennast proovile panema? (Ma ei ole küll kindel, millised on sealsed reeglid ja kas see üldse lubatud on, samas tänavuse hooaja X Factoris olid mingid kaks Leedu modelli, kes laulda loomulikult ei osanud) Usutavasti on sealne kadalipp esiteks pädevam, teiseks on nende saadete televäljund võrreldes meie saatega täiesti teisest dimensioonist, rääkimata reaalsetest väljunditest olenevalt sellest, kui kaugele laulja jõuab. Sealsed saated toodavad rahvusvahelisi superstaare, meil aga hakati juba päris alguses rääkima sama vana juttu, et “ah, mis nüüd meie, et see on rohkem selline oma kodusele turule mõeldud saade ja et me ikkagi otsime sellist, teate sellist kodumaist toredat lauljat” – ühesõnaga, kõik lauljad, kelle igatsus on olla järgmine Tanel Padar või Koit Toome või tont teab kes, tulge kohale. Esimesel hooajal suure suuga välja hõisatud Universali leping osutus ka põhimõtteliselt vist blufiks. Ja hea kui teise hooaja võitja album saab enne valmis kui praeguse hooaja võitja välja kuulutatakse.  Päris bizdets värk ütleks. Aga noh, üks asi on tõesti, kui kohalikel lauljatel ambitsioonid siit riigipiiridest välja saada puuduvad, hoopis nutusem on see, et meie produtsendid on lohvid ja mugavad ja tundub, et pigem teeksid vist hea meelega elu lõpuni reklaamikõlle, kui et upitaksid mõne koduse talendi tippu ja ka ise teeniksid sellega.  Ja kõige selle juures otsib Eesti endiselt ‘Superstaari’. What a joke! Pean jällegi tunnistama, et lauljatest on kahju.

USA ja UK talendishowdest leitud superstaarid on võitnud Billboardi auhindu, Grammysid, Oscari, rääkimata miljonitega loendatavatest plaadimüüginumbritest. Seal võetakse sellises saates osalejaid kui kindlat investeeringut. Jah, nentigem fakti, et turud on kardinaalselt erinevad. Nõustun. Aga oleks, et siin keegi kasvõi üritaks. Pole sedagi lõhna tunda mitte kuskilt. Ja endiselt on kahju lauljatest – ok, sa võidad selle saate, aga so what, keegi ei tegele sinuga nagunii või kui tegeleb, siis läheb hästi kui saad oma paar plaadikest välja anda ja siis kuskil lokaalse tähtsusega üritustel lõõritada. Täpselt nagu tõelised superstaarid seda teevad u know!

Kui nüüd veel pisut lauljatest rääkida praeguse Eesti otsib Superstaari kontekstis, siis jätkan oma nurisemist. Mismõttes žürii selle ühe tüdruku otse finaali lasi???  OK, omapärane hääl, aga thats about it?! Well, eks siis finaalvoorud selgitavad, mis toimub….

Tegelikult ma loodan, et ehk ükskord võtavad eelkõige Eesti produtsendid ja managerid jalad kõhu alt välja ja kulutavad suurte plaadileibelite uksi senikaua, kuni mõni tõeliselt hea, andekas, noor Eesti laulja saab korraliku diili….need lauljad on olemas. Aga samapalju kui meil on puudu klassikalise muusika impressaariotest ja seda muusikat ja selle eksporti Eestis riigi tasandil ometi toetatakse, pole mingit toetust popmuusika ekspordile… inimesi, keda eksportida justkui oleks, inimesi, kes seda teeks pole näha….